Wednesday, February 22, 2012

"Ajuloputus"



Ametlik plakat
Taavi Tõnisson heitleb ahviga




















7. novembril 2011 jõudis Eesti Nuku- ja Noorsooteatris lavale rahvusvaheline koostöölavastus “Ajuloputus” (“Detox the Dummy”), mis sündis koostöös brasiilia-hollandi koreograafi ja nukulavastaja Duda Paivaga.

Lavastuse tegevus toimub võõrutusraviasutuses, peategelaseks põhjakukkunud dirigent Andrew (Taavi Tõnisson), kes üritab jälle välja ronida. Lugu keskendubki sõltuvusega elamise ja toimetulemise raskustele. Asutuses on veel patsiente (ka Amy Winehouse) ning põetajad.

Huvitav oli jälgida tegelaste suhteid ja nende arengut. Näiteks põetajad ja arst ei käitunud nõnda nagu me ilmselt ootaks taolise asutuse personalilt. Õed olid pigem hoolimatud ja patsientidega käitusid robootiliselt, rääkides pigem õhtustest plaanidest. Miks see nii oli? Kas see väljendas nende põlgust „nõrgemate“ vastu, kes oma ahvidega vaevlesid või oli see omamoodi kilp? Kilp, mis takistas mõistmist ja toimis enesealalhoiu instinktina. Näha oli ju, mis juhtub siis, kui laskuda patsientide tasemele ning katsuda neid vähekenegi mõista.

Noorem õde (noorem ütlen, just selle pärast, et ta polnud niivõrd rutiinis sees, arst ja teine õde ei kutsunud teda kunagi baari kaasa, viitab sellele, et ta on asutuses alles uus ja roheline ning veel võimeline kuulama seda muusikat, mida dirigent endast tulvas. Eeldan, et teine õde oli taolise tuleproovi juba eelnevalt läbinud. Nähes stseeni pealt, teadis ta kohe millega tegu.) tegi suure vea, kui hakkas poolkogemata kuulma(kuulama) dirigendi muusikat, mida temast lausa kiirgas. Ta hakkas Andrew’d mõistma (vähemal või rohkemal määral) ning soovis temaga suhestuda, teda tõesti aidata. Armumine patsienti osutus aga noorema õe jaoks fataalseks veaks. Ahv alistas ta, omal kurval ja masendaval moel tõendas see seik, et ahvidest pole võimalik vabaneda, nad tulevad ikka, rikkudes ka kõige kaunimad hetked.

Kuigi näiliselt surmaga seonduv (kujundlik veri või langevad roosilehed), tähendas stseen pigem õppetundi nooremale õele. Valusat tõde, mille omandamine on taolises asutuses töötamiseks ja ellujäämiseks esmatähtis. Ma pooldaksin isiklikult humaansemat lähenemist, lavastusest järeldub siiski, et tegu oleks enesepettuse, isegi enesetapuga. Võtan isegi vabaduse arvata, et lavastaja usub pessimistlikult, et küürakat parandab vaid haud ning et inimest ei saa aidata ka kõige heldem, kui inimene ise ei taha.

Kas raviasutuse elanikud tahtsid ennast aidata? Kindlasti tahtsid. Esimene samm oligi ju ahvi tunnistamine ja Andrew katse ahv puuri panna. Siinkohal leian küll arsti ja sanitaride käitumise vale olevat, kuna Andrew vähemalt püüdis oma ahvist vabaneda, kuigi ta teda vajas ning armastas, samavõrd, kui ta teda vihkas.

Märkidest lavastuses tooksin välja ahvikõrvad ja sabad õdedel, mis muutis nad ahvide sarnasteks. See võis olla viide nende suhetele patsientidega, patsiendid vajasid ja vihkasid neid samaaegselt, nagu oma ahvegi. Veel võib see tähendada kuuluvust, tähendada eeldust sobida töötama tolles asutuses taoliste juhtumite ehk ahvidega, või siis omadust, mis muutis nad ahvide sarnastesks, kellega pidid igapäevaselt võitlema (tunne oma vaenlast).
                                          
Kõrvad on kuulmiseks, ometi ei kuulnud õed patsiente. See võis:

a)näidata arsti suhtumist, kes oli kehtestanud vastava hierarhia, võttes õdedelt kuulmise, näitas, et ainult tema on tugev ning võimeline langetama objektiivseid otsuseid laskmata end mõjutada patsientide katsetest endaga manipuleerida (noorema õe halb näide).

                                           

Sellise suhtumisega arst on pigem vangivalvur, oma jõhkrate meetmete ja jäikusega (sellele vihjab arsti pea, mis on üüratu (tarkus), ent liikumatu (küünilisus, pettumus, jäikus, hangumus, kinnismõtted) hoiab ahvid kontrolli all ja kaitseb ka oma personali. Siiski ei jätku tal (enam) usku näha patsiente paranemas, puudub omadus, mis oleks talle väga vajalik ning tähtis.

b) Olla õdedel iseenesest välja kujunenud kaitsemehanism, noorema õe näitel, kes oma valvsusel uinuda lasi.

Õdedel olid ahvikõrvad, omal iroonilisel kombel on isegi naljakas, et suurte kõrvadega õed ei kuulnud muud, kui oma vahelist juttu. Noorem õde hakkas kuulma allel siis, kui ta kõrvad ära võttis, mis muidugi mõista oli kehvade tagajärjedega tegu. Kõrvade ära võtmine oli justkui astumine läbi värava, reaalsest sanitari maailmast imaginaarsesse patsiendi omasse.

Kõrvad võivad olla ka viide, sellele, kui oluline on kuulata, eriti tööpostil, kus on vaja inimesi nõustada või aidata.

Nukukasutus, ja lavaline liikumine olid jällegi kiiduväärt. Ahvid ärkasid tõepoolest ellu, rohkem, kui ühel korral. Tegelaste siseheitlused ja piinad joonistusid väga selgelt esile just tänu ahvidele ning füüsilistele monoloogidele. Eksperimentaalsete tantsustseenidega jõuti sõltlaste kannatuste tuumani ning avati uks nende sisekosmosesse ning metamaailma. Iga tegelane suutis arusaadavalt edasi anda oma egokonflikti ning lugu. Meeldejääv oli see õõvastav emotsioon, mida nad väljendasid.

Ka lava oli väljendusrikas. Esiteks juba see atmosfäär, mis oli kõleda, külma valguse ning haiglavooditega loodud, tekitas sobivad tingimused näitlejate ning karakteritega suhestumiseks. Teiseks multimeedia kasutus, see võimendas ahve ning äratas nad veel rohkem ellu. Kasutati ka mitmetasandilisi stseene ja kompositsiooni. Huvitav lähenemine oli ka intervjuu, mis näitas ahve teise nurga alt ja detailsemalt, igas mõttes.

Ma ei ütleks, et lavastus peaks olema nõrganärvilistele ning alaealistele keelatud. See oli mõjuv ja ekspressiivne ent mitte šokiteraapia. Vaatamine aitab tegelikult jõuda suurema mõistmiseni või veel suurema vihkamiseni ahvide ning nende omanike vastu.








Tuesday, February 21, 2012

"Nisa"













Lugu Bušmani naisest Nisast, tema enda sõnade järgi.

Tegemist oligi ühe naise eluga. Sarnaseid ja kummalisi paralleele oli tõmmatud Lääne-ühiskonnaga. See näitas, et naine on ikka naine, nii nagu Aafrikas nõnda ka Ameerikas.

Lugu ja kogu atmosfäär oli ajatu, sest nagu on teada, elatakse mõnel pool Aafrikat ikka veel nii nagu lavastuses näha oli. See rõhutas ajatust ning mõtet, et lugu käib kogu inimkonna naiste pihta üleüldiselt ning ajast olenemata. 





Ainus roll  -- Katariina Unt


Katariina Unt:
"Mind inspireeris Marjorie Shostaki raamat "Nisa", ootamatult avameelne ja köitev lugu Aafrika lõunaosas Kalahari kõrbes  küttimise ja korilusega tegeleva !kungi rahva seas elavast naisest Nisast. Tema oma sõnade järgi kokkupandud jutustus avab võimaluse siseneda ühe teistsuguse kultuuritaustaga naise sisemaailma. Nisa eluloos ei eristu tähtis ja vähemtähtis, üksikud sündmused ei kujune elumuutvaks teguriks. On ainult alatine kohalolu ja kõik, mis inimesele osaks saab, on asjakohane ja vajalik. Naise tundeelu olenemata kontinendist, rahvuslikust kuuluvusest ja elutingimustest on universaalne. Igatsus on üks. Ühes on koos nii mees kui naine. See on ÜHE - seega igaühe lugu."

Saturday, February 11, 2012

"Metamorfoos"



Kes ei teaks Kafkat ja tema kummalist lugu poisist, kes muutus putukaks. See teema on paelunud ning inspireerinud mitmeid  autoreid. Tundub, et ka Mirko Rajast. Köismäe torni hämara ja kitsukese kambri on ta valinud oma värske, Kafka „Metamorfoosil“  põhineva lavastuse, ettekandmiseks.

Kafka ja tema toeste tõlgendamine on äärmiselt keeruline ning individuaalne. Tegemist pole pelgalt lastekirjanikuga, ilmselt oli ka sellepärast reklaamis viidatud, et tegemist on lavastusega täiskasvanutele. Eks ta kohati kalduski, sulg-kergelt reaalsuse piirimail balansseerides, sinna hämarasse äärealasse, kuhu paigutatakse teisejärgulised ja vähem populaarsed lavastused, millest esmapilgul midagi arvata ei oska.

Vaatamata sellele, et lavastus oli Kafka „Metamorfoosi“  interpretatsioon, kattus võtmesündmustik. Küsiti siiski samu küsimusi. Need küsimused olid üsna igavikulised. Nagu Kafkagi küsis Rajas, mis juhtub siis, kui Gregor, pere toitja ja see, kes kõige eest hoolt kannab, äkitselt perega rollid vahetab. Tundus aga, et Rajas lähenes asjale siiski teise rakursi alt, nimelt tundus teda huvitavat just rohkem Gregori ja pere suhe ning reaktsioon.  Ilmnes, et kogu olukord on lihtsalt üks suur harjumus. Kild mis väljendas minu jaoks väga hästi lavastuse kreedot, lühidalt võis kõlada umbes nii:

“ Ma olen alati töötanud ja kõik raha koju toonud ning lauale pannud alguses mind tänati, hiljem kujunes see harjumuseks. Mina ja ka pere oli sellega ära harjunud ja midagi ei paistnud muutuvat.“

See monoloogi jupp, kätkes endas niivõrd hästi kogu seda emotsiooni, mida Gregor tundis. Ängistav oli see tõesti. Isa võlgade tagasi maksmiseks, pidi Gregor töötama. Ta pidi päevast päeva sandikopikate eest kangaid müüma. Ta oli üleväsinud ning temal lasus kogu perekonna ülalpidamise vastutus. Kõige selle kõrvalt tahtis ta ka õde konservatooriumisse panna ning lõpuks endalegi paremat elu lubada. Kogu see pinge põhjustaski olukorra, kus ta muutus, muutus oli kapitaalne. Pere teda esialgu ära ei tundnud ning ise ta oma eluga hakkama poleks saanud. Nüüd oli teiste kord pingutada.

Metamorfoos võis tähendada surve all murdumist nii nagu murduvad tänapäeval paljud lapsed Aasias, sellel põhjusel, et neilt nõutakse liiga palju. Nad tunnevad, et ei suuda kõikidele nõudmistele vastata ning kapselduvad oma tuppa, sealt enam väljumata. „Metamorfoosi“ putukaks muutumisel ning Aasia laste kapseldumisel on siiski üks tibailluke vahe. Aasia lapsevanemad häbenevad neid ning ei taha neid enam tunda, sest nad ei vii oma vanemate unistusi täide.

Näitlejate töö lavastuses oli hea. Ära märkimist väärib Mart Müürisepp. Lavaline liikumine oli tal tõeliselt hea. Putuka mängimine ja üleüldine lavakasutus poleks saanud paremad olla.
Putukas. Lavastuses ning ka algtekstis kannab putukas endas suurt tähendust. Üheltpoolt võib nähtust tõlgendada, kui sisekonflikti inimlikkuse ja loomalikkuse vahel. Gregor, kui inimene pidi pidevalt putukaga võitlema ning teda alla suruma, kusjuures oli putukas temas just see pahupool -- tige, kalk, enesekeskne, emotsioonitu. Küllap on igas inimeses olemas selline putukas, kuna me aga teame, et see on halb, surume seda alla. See käib mängeldes. Kui aga tekkib piirisituatsioon, kus inimene on balansist väljas on putukal lihtne esile tõusta.

Putukas on looduses kõige edukam organism. Kui oletame, et igas inimeses nagu Gregoris on olemas putukas, siis peaks ta täitma enesealalhoiuinstinkti funktsiooni, kui on kriisiolukord või kriitiline seisund tuleb esile putukas ning probleemiga toime tulla (nende oma iseloomuomadustega või kapseldumisega). Gregor oli lihtsalt murdumise äärel, tegelikult arvan, et nii suures mahus putukaks muutumine oligi juba murdumine, antisotsialiseerumine, töövõime kaotamine. Gregoris säilis küll inimene, ta ei muutunud täielikult ent võimutasakaal oli teistpidi pöördunud.

Tegemist oli sisuka etendusega. Köismäe torn lõi kergelt sünge ning rahutu meelelolu ning atmosfääri. Näitlejad tegid oma tööd hästi, põhiosa muidugi Mart Müürisepp, teised olid tähtsusetute osakaaludega. Dekoratsioonideks olid peamiselt raamatud. Küsimused, mida küsiti siiski vastust ei saanud. Vaatama minna julgen kindlasti veel ning julgen ka soovitada.

Wednesday, February 8, 2012

"Hea, paha ja inetu"





„HEA, PAHA JA INETU“
    
N: 08.02.2012






Head westerni näeb isegi telekas harva, rääkimata siis kinost. Käisin vaatamas, kuidas on westerni tehtud teatrilaval. Etendus põhineb  samanimelisel Sergio Leone filmil, ja nagu ma kaasasolnud kinofiilide käest kuulsin, põhines ka dialoog ja süžee enamjaolt üks-ühele filmist.

Mina pole seda filmi näinud, seetõttu ei olnud ka äratundmisrõõmu. Lõbus oli sellegipoolest -- kogu teema keerles varanduse ümber. Eristada võis vähemalt kolme paralleelset lugu. Tegelased olid tõelised, Metsiku Lääne temperamendiga sellid. Revolvrid välkusid ja mehi langes nagu kärbseid. Kogu krempel lõppes aga õnnelikult (oleneb kelle jaoks, mõtlen siin ikka peategelasi Blondi ja Räpast Rotti) ja varanduse leidsid need, kes selle nimel kõige rohkem pingutasid.

Visuaalne pool oli suisa filmilik, näiteks „päikese“ käes higistavad rändurid ja kaklusstseenid. Selle poolest on VAT-teater end juba korduvalt tõestanud, seal ollakse väga leidlikud lahenduste peale, mis on ühtaegu toredad vaadata ning ühtlasi kannavad ka etendust hästi edasi. Seekord oli ka päris palju publikuga mängimist. Mõningad nõrganärvilisemad esireast said ilmselt šoki, kui bandiitide kamp  neil revolvritega nina all vehkis. Teistel oli selle võrra naljakam. Publikuga mängimine andis veel pisut juurde seda filmilikkust ning sügavamat mõõdet, mida maksab kõrgelt hinnata. Šeriff Inglisilma ideoloogiline kõne oli täpselt nii veenev, et korraks tekkiski juba soov temaga kaasa minna ja õigluse ning vabaduse eest võitlusse asuda.

Selle ja paljud teised VAT-Teatri lavastused muudab meeldejäävaks muusikaline taust. Mina isiklikult, hindan alati elavmuusikat kõrgemalt, kui lindi pealt lastut. Eilses etenduses oli kohal Mart Soo, kes mängis  Gibson ES-350-taolise pilliga tõeliselt head westerni tausta. Muusika lõi ka selle korduva elemendi või refrääni -- kui keegi suri, tuli refrään, samuti iga osa või peatüki järel toimus kordus: laibad koristati ära.

Pealkiri „Hea, Paha ja Inetu“ on mitmetasandiline. Mina nägin seda kui kriitikat, sest etendus oli ühtaegu hea: tempokas lugu, huvitavad lavalise liikumise elemendid. Paha: asi oli filmi eeskujul tehtud, sellist asja just iga päev ei kohta, kriitikutele see vist erilist muljet ei jäta. Inetu: laval suitsetati ja tegelased olid koledad jõhkardid, kes tapsid valimatult. Sergio Leone mõtles selle pealkirjaga ilmselt midagi muud, pole kahjuks sõna-sõnalt meeles, mida Mart Soo alguses rääkis. Tegelikult oli etendus minu arvates igast küljest ilus ja stiilipuhas western ja need pahad ja inetud elemendid käivad paratamatult selle žanri juurde ja eilses etenduses oli tunda ehedust ja autentset westerni hõngu.

Mille kallal ma nuriseks, oleks üks väike detail. Nimelt ei suitsetanud cowboyd minu arvates sigarit, pigem paberossi või sigaretti, äärmisel juhul popsutasid piipu. Lavastuses nad nimelt suitsetasid sigarette (ise keeratud jointe), mainisid aga pidevalt sigareid.

Kokkuvõtteks, tegemist oli igati lõbusa ja vaatamist vääriva tükiga. Laval hõljuv magusa suitsu ja väävli ja higihaisu segu moodustas kokku ühe parajalt õige westerni, mille üle ka vanameistritel Clint Eastwoodil ning Sergio Leonel oleks põhjust uhke olla. Jällegi üks selline etendus, mille juures peab märkama kõiki pisidetaile, näoilmeid, muusikat ja lõhna.


Wednesday, February 1, 2012

"Tower"

N:01.02.2012

Mõni aeg tagasi nägin talvejazzi raames toimunud konsterti. Värk toimus Von Krahli baaris, kolmapäeva õhtul. Esinejaks oli Marc Ducret, jazzkitarrist ja virtuooslik improviseerija.

Kontsert „Tower“ on inspireeritud samanimelisest projektist, kus Ducret maalis oma bändiga muusikalise pildi Vladimir Nabokovi romaanist  „Ada or Ardor“ . Seekord esines ta aga sooloartistina.

Kuulasin väga tähelepanelikult, mida võlur oma pilliga tegi. Siiski möönan, et see oli väga suurt tähelepanu nõudev kontsert, mitte niisama taustamüra. Kuna muusik rütmi ja meloodia peale võhma ei raisanud, tuligi vaadata teisi aspekte. Tegemist oli täieliku improvisatsiooniga ning just seda tuligi antud olukorras hinnata ja tähele panna. Ma pole ise mingi muusikateadlane ega selles vallas eriliselt haritud. Oli mulgi seetõttu kohati raske ree peal püsida ja järge pidada. Sest kui tavalist muusikat võib võrrelda millegi tahkega, mida saab vaevata käes hoida ja veeretada, mõningatel väga harvadel juhtudel on tegemist tarretisega, siis see muusika, mida Ducret tegi, see oli vedelseep või jäätis. Kuidagi ei püsinud koos ja kui korraks püsiski, hakkas jälle
kuju muutma või igas suunas voolama.

Tegemist oli tõelise kunstiga. Kunst iseenesest, ei peagi olema midagi lihtsat, mida hommikuks süüa. Kunst peab teenima mingit kõrgemat eesmärki. Kunst peab olema nagu võti su oma hinge või millegi veel suurema juurde. See kontsert oligi selline, ta polnud tavalises mõttes nauditav, sest oli liiga ebatavaline isegi ekstreemne. Puuduv osa: rütm, meloodia ning kompostisioon, tegid selle muusika aga omanäoliseks ja minu arvates oli tegemist tõelise kunsti ja improvisatsiooni meistriklassiga.

Ducret rääkis oma pilliga lugu, sest emotsioonide vahetus oli tugevalt tuntav, loost enda sisust ma aru ei saanudki, kuid emotsioone oli lihtne eristada. Emotsiooni kontseptsioon oli Ducretil üsnagi omapärane, muusikasse põimituna arenesid ja muutusid nad sujuvalt ja pidevalt, nagu päris.

Kontsert ise jättis mõnusa ning kodukootud mulje, kes käinud, see teab, et Von Krahli baari lava pole põrandast palju kõrgemal. Ühel hetkel räägiti kolm sõna sissejuhatuseks, teisel lonkis Ducret oma pilliga kohale ja hakkas mängima. Oma tehnika pakkis ka pärast ise spordikotti ära ning lahkus vaikselt. Kogu atmosfäär oli hubane ning kodune.

Pärast kontserti kooserdas muusik, nüüd juba ise pealtvaatajana ringi ja kuulas teisi esinejaid. Kui ma tal nööbist kinni võtsin ja pileti peale signatuuri palusin ise ähmaselt midagi seletades teemal, et ega ma hästi aru küll ei saanud, aga väga meeldis. Vastas ta naeratades, et ega ta ise ka aru ei saanud, mida ta seal laval täpselt tegi. See nüanss ilmselt oligi see kirss mu tordi peal.