Tuesday, January 31, 2012

"Artist"


                                                                                                 
N: 31.01.2012





Teisipäeval juhtusin kinno Artis, vaatama paljukiidetud filmi „Artist“. Lugu räägib tummfilmi- näitlejast, 
legendaarsest George Valentinist (väljamõeldud tegelane).

Valentin on kuulus ja kaunis, ta on oma võimete tipul ja armastatud.  Juhuslikult kohtub ta noore Peppy Milleri, ambitsioonika ja hakkaja kaunitariga. Millerist saab tõusev kinotäht. Tegevus toimub tummfilmiajastu lõpul. Siin tekibki konflikt uue põlvkonna ehk Milleri ja vana kooli ehk Valentini vahel. Valentin ei suuda kuidagi uskuda, et helifilm võib edukas olla, sest publik tuleb teda ju vaatama, mitte kuulama. Valentin otsustabki oma kulude ja kirjadega vändata oma filmi ning sellega oma seisukohti kaitsta. Paraku ta ebaõnnestub.  Algab allakäik. 1929. aasta börsikrahhi tõttu kaotab Valentin ka suurema osa oma varandusest ning on sunnitud lõplikult tagasi tõmbuma. Valentin teeb elus läbi tõelise kriisi. Saatuse tahte läbi aga kohtub uuesti Milleriga, kes aitab ta jälle otsa peale ning tagasi filmimaailma.

Film ise on mustvalge, filmitud lindi peale. Tegemist on puhtal kujul vana kooli tummfilmiga: alates muusikast ja visuaalsest kompositsioonist, lõpetades sellega, et kaadrisagedust on pisut kiirendatud. Tõeliselt autentne ja stiilipuhas, tänapäeval tehtud tummfilm. Kuigi lugu ise on lihtne, näitab see,  kuidas vana ja uus pidevalt konflikti lähevad ning kui raske on vanal uuega tempos püsida. Veel näitab film hästi elu keerdkäike ning saatuse mängu.
 
Filmi „Artist“, mis ideaalselt sobiks kahekümnendate kinodesse, liigitaksin tänapäeval pigem friigifilmiks, mis sobib publikule, kes ei vaata ainult sisu, vaid oskab hinnata ka teostust ning tunneb kinoajalugu. See film on autori austusavaldus ja nostalgiline järelhüüe 1920. aastate kinokunstile, mis küll kunagi tagasi ei tule, kuid mida samas ka unustada ei tohi. Just seda tahtis autor ilmselt rõhutada stseenis, kui tumm Valentin sõbraliku õlalepatsutuse ja „Publik tahab noort liha ning publik ei eksi kunagi“ repliigi saatel rääkiva Milleri vastu vahetati.

Kui juhtute vaatama, pöörake ilmtingimata tähelepanu muusikale, ärge jätke märkamata karakterite miimikat ning seda natuke kiiremat kaadrisagedust. Just sellised kerged nüansid muudavad selle filmi nauditavaks.



Sunday, January 29, 2012

"Sünnipäev"

N:29.01.2012

Tänasel unisel pühapäeval juhtusin vaatama Draamateatris esitatavat „Sünnipäeva“. Lavastajaks on Merle Karusoo. Tegemist on tegelikut lastelavastusega, ometi pole see niivõrd lastele tehtud. Polnud tüütut palagani ega ülemängimist või komejanti. Naerda küll sai, aga naljad polnud labased.

Tegelasteks olid mänguasjad: üks vana ning kaks uut, kes olid mõeldud sünnipäevakingitusteks. Ühenduslüliks nende vahel oli ka haldjas ehk muinasjutt. Lugu oli lihtne ja lastepärane. Lihtsa ja ühese mõttega.

Lava ja dekoratsioonid olid huvitavad: tegevus toimus karbis. Kogu lava pind kasutati efektiivselt ära. Pidevalt oli midagi vaadata ning millele tähelepanu koondada. Teostuses meeldis mulle ka foto ja videoprojektsiooni kasutamine. Efekt oli üsna rabav, kui laval vaadati postkaarti ning see postkaart kuvati samal ajal ka seinale ja see liikus seal umbes nii nagu liigub postkaart näo ees, kui seda loetakse. See andis tervikule mingi sügavama mõõtme ning määratles ühtlasi ära ka tegelaste dimensioonid ja proportsioonid üksteise suhtes, ühesõnaga rõhutas seda, et tegemist on tillukeste mänguasjadega.
Huvitavad oli veel mõttemängud teemadel „päriselt ja mängult“. Mis on ja mis mitte? Muinasjutt on vanade arust mängult ja väikeste arust päriselt. Pärise arust mängu ja mängu arust päris.

Tore oli, et sellel praegusel kiirel ja materiaalsel ajal toodi sisse mõte millestki, mis nagu ei olegi päriselt olemas ega too mitte kuskilt otsast inimesele kasu ning varandust. Etenduses oli küll kõik lahterdatud „päris“ ja „mängu“ -- ometi jäi sinna vahele veel muinasjutt. Sfäär, mis on kättesaadav vaid lastele. Lapsed aga teatavasti näevadki seda, mis on tegelikult oluline. Mängu ja päris reaalsuste kokkuvõtteks oli lavastuses pisike iroonia. Nimelt oli lõpus sisse toodud ka sünnipäevalaps, ent videoprojektsioonina. Mine võta siis kinni, kes on päris ja kes mängu.

Kokkuvõtteks: tegemist on ikka ühe toreda lasteetendusega. Vaadata muhedat Guido Kangurit, kes kaisukaru mängib, ja lavaka 25. lennu tudengeid, kes oma osa mõnusa energiaga ette kannavad, võiks pakkuda piisavalt rõõmu ka lapsevanematele ning pakkus ka mulle, kes ma pool kogemata lasteetendust vaatama sattusin. Aplausi ajal aga tekkis minulgi silmanurka väike nostalgiapisar ja pähe tahtmine oma vanad mänguasjad üles otsida ning neile laulda.

Wednesday, January 25, 2012

"Silva"


Rahvusooper Estonia, esietendus: 16.09.2010



























Fortuuna kutsus mind täiesti spontaanselt vaatama Mart Sanderi lavastatud operetti „Silva“. Operett on selline kentsakas žanr, pole ta ei liha ega kala. Pole päris ooper -- liiga palju teksti ja koreograafiat; pole ka draama ega muusikal, sest muusika on siiski rangelt klassikaline ning ooperlik ning teda on suhteliselt suures mahus. See oli minu esimene opereti külastus Estonias. Varemalt olen seal küll kooliga, küll eraldi, tõsisemat ja vähem tõsisemat muusikat nautimas käinud. Opereti peale pole aga veel sattunud.

Lugu viib meid õitsvasse ballide ja kabareede ajajärku. Tegevus toimub Budapestis, tegelasteks on mainekate aadlisuguvõsade noormehed. Lugu keskendub ühe noormehe armastusele kabareelauljatari vastu. Seisuslike vahede tõttu on nende abielu keelatud. Noormees vilistab siiski tavadele ning otsustab südamele truuks jääda. Juhuse ja saatuse tahtel õnnestub noortel siiski abielluda. Lugu on õnneliku lõpuga: kõik leiavad oma õnne.

Teemad, mida käsitletakse, on inimlikud. Oma südamele truuks jäämine, õnne otsimine ja läbi raskuste eesmärgi saavutamine, sotsiaalsed süsteemid ja tavad -- need teemad olid inimestele südamelähedased sada aastat tagasi ning on kindlasti siiamaani.

Etenduse  visuaalne pool oli suurepärane. Estonias dekoratsioonide pealt juba kokku ei hoita. Kokku oli kolm eraldi sündmuspaika, kõik nad rikkalikult detailsed. Muusika oli hea ja kvaliteetne. Imre Kálmán oli teatavasti Johann Straussi ja Franz Lehari kõrval kolmas opereti heliloojast suurkuju.  Muusika oli variatsioonirohke ning kaunis. Palad varieerusid seinast seina. Ka koreograafia oli tasemel ja humoorikas. Visuaalsele küljele ja meelelahutuslikule aspektile oli palju rõhku pandud. Oli palju laule ja tantsu. Naerda sai ka, palju oli küll klišeelikke naerukohti, samas leidsin põhjust muiata ka paljude teiste repliikide peale.

Tegemist oli hea ja lihtsa tükiga, mille üle ei pea palju pead murdma. Vahel on vaja ka selliseid etendusi vaadata, kus peabki ainult visuaaliat ja muusikat nautima ning lõõgastuma. Muusikaline pool oli tõesti kõrgel tasemel.
„Silva“ oli lõbus operett, tegelased ja näitlejad olid sümpaatsed ning panid endale kaasa elama. Muusika 
ja laulud olid kaunid. Dekoratsioonid vaimustavad. Kokkuvõttes ongi tegemist ühe nauditava tükiga, mida õhtul pärast rasket päeva on hea vaadata.




Tuesday, January 24, 2012

"Karin ja Pearu"


                                                                                                        
                                          
                                                                                
Nähtud: 24.01.2012
VAT teater, esietendunud: 21.01.2012







Käisin vaatamas Kivirähki näitemängu , Tammsaare tekstil põhinevat lugu Karin Paasist ja Pearu Murakast. Tammasaare meeldejäävatest „Tõe ja õiguse“ tegelastest.

Esimese asjana kerkiski peas küsimus, miks või kuidas need kaks kokku saavad? „Tões ja õiguses“ nad omavahel ju kokku ei puutunud. Teatavasti on Pearust juttu romaani esimeses ja viiendas osas. Karini lugu räägitakse neljandas raamatus. Ometi on nad ühte näidendisse sattunud.       

Karin ja Pearu sattuvad puhtjuhuslikult ühte ja samasse kohvikusse. Pearu hakkab seltsiva mehena juttu puhuma ning nad leiavadki teineteises hingesugulased. Neil tekib hea klapp ja nad veedavad ilusa pärastlõuna  kohvi ja viina juues, juttu puhudes ning raha krabina saatel patseerides.

See oli näidend kolmele näitlejale, tegelikult oleks isegi kahega hakkama saanud. Minu arvates oli kelneri tegelaskuju kohati isegi liiast. Meelis Põdersoo mängis pugejalikku kelnerit küll veenvalt, kuid tema tegelaskuju oli kuidagi üleliigne. Ainus ülesanne, mida ma tal nägin oligi hingesugulasi tagasi maa peale tõmmata. Enamasti luges ta siiski lehte või serveeris jooke. Tema rolli oli lisatud ka monoloog karjapoisist Jukust, kes oma vaba päeva ära raiskas. See aga ei lähendanud teda sugugi teistele tegelastele, nagu vahepeal juba isegi loota oli, samuti polnud see seik üldsegi „Tõest ja õigusest“ pärit, see on hoopis Anton Hansen Tammsaare lühijutt „Tähtis päev“ miks see seik lavastusse üldse sisse pikiti, sellest ma aru ei saanud .

Karin ja Pearu seevastu justkui leidsid teineteist. Peab möönma, nad olid tõesti sarnased. Kumbagi neist ei võetud tõsiselt, kui nad midagi tõsiselt mõtlesid. Mõlemad olid ka pisut lapsemeelsed, sest unistasid ju pigem imetihasest ja rääkivast kepist kui tõest ja õigusest. Nad mõlemad soovisid elada lõbusat elu. Pearu lihtsalt ei võinud niisama tööd vihtuda, ikka pidi ellu mõne mahlaka protsessiga värskust lisama. Kumbki neist ei olnud ka oma abielus ega ka elus õnnelik. Pearu ei mäletanud oma naise nimegi. Karin igatses, et teda imetletaks  ja armastataks. Kuna ta oma mees seda enam ei teinud, otsis ta imetlust mujalt.                              

Lavastuse üleüldine teostus oli edukas. Lugu oli olemas. Algus, keskpaik ja lõpp, samuti olid ka ootamatused. Näidendit oli hea ja kerge jälgida, polnud vaja just eriline mõttehiiglane olla, et aru saada, mis ja kus toimub.

Kõik lood, mis räägiti, oli Kivirähk usinalt AHT raamatust maha kirjutanud. Tekst pakkus mõnusat äratundmisrõõmu, eriti Pearu refrään: “Õnnis Krõõt....“ see polnud raske ega tõsine etendus. Pigem lõbus, hea õhtune vaatamine.                                                                                                                               

Samas oli see tükk väga elulähedane. Nõnda nagu oli Pearu Murakaid tol ajal, on neid siiamaani. Samamoodi on Andres Paase ja Karineid. Nad kõik moodustavad meie rahvusliku geenifondi. Keegi neist pole aga elus päriselt õnnelik, eriti üksi. Etenduses tuleb väga hästi välja kandev emotsioon : rõõm kellegi leidmise üle, kes mõistab ja saab aru, sest on ise samasugune. See on uskumatult hea tunne, kui tekib selline side, eriti veel, kui on tunne, et neid mõistjaid siin maalimas just jalaga segada pole. Seda pean kandvaks emotsiooniks ning see on lavastuses hästi edasi antud.

Veel jäi minu jaoks kõlama teisigi mõtteid, näiteks see, et südant ei saa sundida. Pearu mäletas surmani õnnist Krõõta, kelle vokk tegi ikka vurr ja vurr. Krõõta, kes, laps süles, heleda häälega sigu koju kutsus. Samas ei tulnud Pearul oma naise nimigi meelde ega see, kuidas neil pulmad olid ja kuidas temale need lapsed tegi. Samavõrd käsitleti ka naise hingeelu. Karin, kes tegelikult oma meest armastas ja talle truu oli, lihtsalt pidi saama imetlust, mida ta nii väga vajas. Kas pole see mitte omane paljudele naistele. Soov olla ilus ja ihaldatud, et mehed imetleks, näeks, kui ilus naine on.

Imetihane, kepp ja piip omasid samuti sügavamat tähendust. Sümboliseerides igatsust millegi muu ja teistsuguse järele. Võib arvata, et need esemed ühendasidki Karinit ja Pearut kõige rohkem. Vähemalt siis, kui nad oma vanaisadest rääkisid, oli kõige paremini näha nendevahelist ühtekuuluvustunnet ja usalduse kasvu. Ning hilisem vandeseltslaslik kinnitamine: „Ma tean küll, mis sa tahad, ma tunnen sind. Sa tahad hoopis imetihast“ - ainult tugevdas nendevahelist sidet. Nad suutsid niiviisi rääkida, olles tuttavad mõne tunni.                         

Etenduses oli suur osa kordustel või refräänidel, need liigendasid lugu ning näitasid, kuidas areneb tegelaste suhe. Segaseks jäi vähemalt mulle ainult koht, kui kelner ja Pearu kaklema läksid. Sel polnud otsest põhjust, vähemalt ei tundunud küll nii, nagu oleksid nad Karini pärast kakelnud. See osa oli põhjendamata.                                                                                                                                        

Näidend oli tore, hea oli see, et näitlejaid oli vähe ja kogu pilt oli korraga hoomatav ning lava ei muutunud, see tegi tekstile keskendumise lihtsamaks. Kivirähk oli „Tõe ja õiguse“ raamatutest kokku kleepinud täitsa adekvaatse terviku. Lood olid äratuntavad ja lõbusad. Ka mõtteid tekkis üksjagu, rehnuti pidamiseks igal juhul piisavalt. Teemad, mida käsitleti, olid samuti tänapäevased, näitlejad sobilikud. Rääkides näitlejatest: Raivo Trassi Pearu oli täpselt selline vanamees, keda mina vaimusilmas nägin, kui raamatut lugesin. Vaadata soovitan julgelt. Hästi ettekantud tükk ning nauditav õhtune vaatamine.   

Wednesday, January 18, 2012

"Raudmees"



Raudmees. Odysseuse eksirännakud
Esilinastunud 27.11.2011. Lavastaja Robert Annus,
Teemaks Gunnar Grapsi elu ja lugu. Žanriks on määratud muusikal või muusikaline viirastus.Käisin vaatamas Salmes 18.01.2012.

Esmamulje, olgem ausad oli nõrk. Minu nina, mis on kunstiga harjunud, tõmbus krimpsu. Kui aga hiljem järele mõtlema hakkasin, ei tundunud asi enam nii hull midagi.
Juhiks kohe alguses tähelepanu allegooriale, mis esialgu silma kriipis. Nimelt oli peategelane esialgu pikalt publiku poole seljaga ja esitas nii ka oma teksti. See on ebatraditsiooniline võte ning mulle väga ebamugav vaadata. See oli aga kaval allegooria ja tähendas Grapsi elu hilisemat perioodi, kus ta enam nii populaarne polnud ja ka mõnesaja kontserdikülastaja pärast pidi vaeva nägema ja õnnelik olema. Lavastaja poolt tegelikult päris hea nüke.

Muusikaline pool oli tugev ja ka kandis hästi. Juss Haasmal tuli trummide tagumine ja laulmine väga hästi välja. Samas oli kuidagi vilets teksti andmine, polnud seda õiget jõudu või powerit ning kohati läks kogu etendus liiga absurdseks. Näitlejad said küll oma osadega hakkama, aga see miski jäi puudu.
Grapsi elust rääkis etendus adekvaatselt ja tõetruult. Lugu ei väänatud. Kokku ei hoitud ka alkoholi, Rock n’ Rolli  ja party’dega. Tempo jäi küll vahetevahel pikemates stseenides toppama. Samas oli pidev dünaamika. Pärast põgusat hetke Grapsi elust, anti jälle kontsert ja asi läks uue hooga edasi, sest muusikat see kamp teha oskas.

Teostus oli mitmekesine, sest laval oli kasutatud lisaks näitlejatele ka filmi ja dokumentaalkaadreid. Veel kasutas Annus mitmes kohas ebatraditsioonilisi võtteid (seljaga publiku poole) , mis küll kohati  ennast välja ei kandnud. Samas muutsid just need kogu teose liigendatumaks. Ka lava oli liigendatud bändi või kontserdi osaks ning ülejäänud lavaks. Märkimisväärne oli finaal, kus Haasma mitu korda pidi asukohta vahetama, kõrgelt alla tulema ning trumme mängima. Elus muusika ja pillid lisasid ehedust, ma ei tea, mis oleks saanud, kui nad kogu muusika oleks lindilt maha mänginud.

Nagu pealkirjast võibjäreldada, võrreldi Grapsi Odysseusega, kes samuti ringi rändas ning koduteed otsis. Ka Graps rändas. Käis ära isegi Ameerikas. Mida ta aga otsis? Nagu paljud teisedki, otsis ta tegelikult oma nišši või kohta -- kodusadamat, kus teda vastu võetaks ja inimesena hinnataks ning armastataks.

Graps ei muutunud, ta jäi samaks, hoiatustest ja oludest hoolimata. Jäi oma asja juurde lõpuni ning tegi seda entusiasmiga. UFO-de koha pealt ei oska ma öelda, kas nad Grapsi elus ka päris elus ka nii tähtsat rolli mängisid. Lavastuses andsid nad inspiratsiooni lauluks „Valgus“ ning panid elu üle mõtlema ja juurdlema.
Kas Gunnar Graps oli Odysseus? Eksirännakuid ta oma elus koges. Iseendaks jäämist ja saamist elas läbi.Eesti mõistes võib G.G-d Odsseuseks isegi pidada. Aga mitte selle pärast, et saatus teda igale kontinendile pillutas. Pigem selle pärast, et ta oma nime Raudmees välja teenis ja raudkindlalt oma eesmärkidele truuks jäi.  Graps ei muutunud. Graps tegi rokki.

Päris maha visatud rahaga „Raudmehe“etenduse näol just tegemist polnud, üldmulje oli ju siiski positiivne. Lavastuse teises pooles oli palju rohkem energiat, kui esimeses. Ning ka mõtlemisainet lavastus tegelikult ju pakkus. Ka vanad head GGG laulud tulid kenasti meelde ja näitlejate esituses kõlasid need väga ilusasti. Mõnel juhul vaat et veel ilusaminigi kui vanameistri enda esituses.  Teistele soovitada lavastust ei julgeks, samas ega see vist kahjuks ka ei tule, kui tükk ära näha.

Wednesday, January 11, 2012

"Gizelle"


                                                                                                                       




   N:01.11.2012

Mõni päev tagasi käisin vaatamas „Gizzelli“. Lavastuse alusmaterjaliks on Heinrich Heine poeemil põhinev ballett „Giselle“, lavastajaks legendaarne avangardist Aleksander Pepeljajev ja tegelasteks EMTA lavakunstikooli 25. lennu tudengid.  

Algne lugu räägib külatüdrukust Gisellist, kes pärast surma valvab oma armsama üle. Klassikalisest balletist pole aga varjugi järel. Koreograafia on mõnusalt modernne ja ebamäärane. Muusika varieerub kaasaegsest elektroonilisest Schumanni loominguni. Järgnevalt mõningad mõtted. 

Huvitav oli jälgida, kuidas sama tantsumotiivi esitati erinevas kontekstis, erineva emotsiooniga iga kord tähendas täpselt sama liigutus midagi muud. Koreograafia oli mitmeplaaniline ja keeruline, kohati oli päris raske kõike hoomata, sest tegevust oli nii esiplaanil kui ka lava sügavuses. See oli aga põhjendatud, kuna sõna ja häält oli kasutatud äärmiselt vähe, siiski oli tegemist balletiga. Tsiteeriti Heine luulet ja kasutati häält või häälitsusi, et tegelast või olukorda paremini edasi anda. Kuna  sõna peale eriti rõhku ei pandud, mõjuski see vähene pigem saatva elemendi või taustana. Olukord oleks võib-olla mõnevõrra erinenud, kui ma oleksin mõistnud saksa-keelset luulet. Üldiselt aga piisas mõtte ja süžee edasiandmiseks ka tantsulisest poolest.

Ballett oli ühes vaatuses, mis muutis liigendamise raskemaks. Ometi oli kogu lugu ikkagi jälgitav, see oli jagatud stseenideks ning enamjaolt kannavad korraga mitut lugu. Pildid kattusid ja sulasid, olid tihti ähmaste piiride ning pikkustega. Tulemuseks polnud aga puder ja kapsad vaid unenäoline ja müstiline vaatemäng.

Pepeljajev on ka ise intervjuudes maininud, et sellisele tulemusele jõuti improvisatsiooni ja raamide lõhkumisega. Seda on ka näha noorte liikumises, sest see visuaalne etendus on hoopis erinev nende eelmistest koolitöödest näiteks „Jumala Narride vennaskonnast“, „Scapini kelmustest“ ning „Biloxi Blues’ist“. Tore on vaadata neid noori laval. Lausa lust, kuidas nad ise seda liikumist naudivad.  Taolised etendused on tavalisest näitlemisest vägagi erinevad ja pakkuvad ohtralt väljakutset, mille 25. lennu omad ka entusiasmiga vastu võtavad.

Lavastuse peateemaks oli lugu maatüdrukust, mitme alamõttega. Minu jaoks kõnetatakse siin ka üleüldist naise ja mehe suhet. Tegelased on noored, ja tundub nagu nad alles õpiks suhtlema omavahel, vastassoo 
ja maailmaga, kuigi on teada, et meestegelane on osav seelikukütt. Etendus käsitleb minu arvates ka inimtüüpe ja nende omavahelist klappimist, ja mis kõige tähtsam -- ikka armastust.  Mingil määral on etendus kindlasti ka meestegelase eneseotsing või eksirännak. Keda Giselle pärast surma vaimuna saadab ning aitab ja mitmel korral ka elu päästab. Mida poiss aga otsib, ei selgugi enne lõppu.


Kui klassikalises balletis on peategelased ja kõrvaltegelased, siis „Gizzelles“ ongi ainult peategelased. Lugu käib küll kogu aeg oma soodu, kuid stseene ja rolle esitavad paralleelselt erinevad näitlejad, mis muudab etenduse dünaamilisemaks ja mitmeplaanilisemaks. Eriti efektsed on stseenid, kus laval on korraga mitu paari näitlejaid, kes kõik mängivad sama tegelast. 

Visuaalne pool oli minimalistlikest lavadekoratsioonidest hoolimata rabav, sest palju oli kasutatud sümboolseid ja kummalisi tegelasi  näiteks sireene, merineitseid ja teised mütoloogiast või folkloorist tuntud olendid. Kelle ära tundmiseks pidi kõvast ajusid ragistama, ent seda suurem oli äratundmisrõõm.

Pärast etendust saalist lahkudes tundsin midagi sellist, mida igakord ei tunne. Ma olin nagu ära tehtud. Kogu see kompott oli mul peas laiali valgunud ning vajas aega, et seedida. See tükk andis mulle laengu, mida ma mitte igalt etenduselt ei ole saanud. Kokkuvõtteks, Pepeljajev on järjekordse tudengiteprojektiga kümnesse  tabanud. „Nüganeni lend“ on samuti taas tõestanud, et nad on uskumatult paljulubavad noored näitlejad. Üha enam kinnistavad nad muljet, et  ühel päeval saab neist midagi suurt ja uhket.