N: 31.01.2012
Teisipäeval juhtusin kinno Artis, vaatama paljukiidetud filmi „Artist“. Lugu räägib tummfilmi- näitlejast,
legendaarsest George
Valentinist (väljamõeldud tegelane).
Valentin on kuulus ja kaunis, ta on oma võimete tipul ja armastatud. Juhuslikult kohtub ta noore Peppy Milleri, ambitsioonika ja hakkaja kaunitariga. Millerist saab tõusev kinotäht. Tegevus toimub tummfilmiajastu lõpul. Siin tekibki konflikt uue põlvkonna ehk Milleri ja vana kooli ehk Valentini vahel. Valentin ei suuda kuidagi uskuda, et helifilm võib edukas olla, sest publik tuleb teda ju vaatama, mitte kuulama. Valentin otsustabki oma kulude ja kirjadega vändata oma filmi ning sellega oma seisukohti kaitsta. Paraku ta ebaõnnestub. Algab allakäik. 1929. aasta börsikrahhi tõttu kaotab Valentin ka suurema osa oma varandusest ning on sunnitud lõplikult tagasi tõmbuma. Valentin teeb elus läbi tõelise kriisi. Saatuse tahte läbi aga kohtub uuesti Milleriga, kes aitab ta jälle otsa peale ning tagasi filmimaailma.
Valentin on kuulus ja kaunis, ta on oma võimete tipul ja armastatud. Juhuslikult kohtub ta noore Peppy Milleri, ambitsioonika ja hakkaja kaunitariga. Millerist saab tõusev kinotäht. Tegevus toimub tummfilmiajastu lõpul. Siin tekibki konflikt uue põlvkonna ehk Milleri ja vana kooli ehk Valentini vahel. Valentin ei suuda kuidagi uskuda, et helifilm võib edukas olla, sest publik tuleb teda ju vaatama, mitte kuulama. Valentin otsustabki oma kulude ja kirjadega vändata oma filmi ning sellega oma seisukohti kaitsta. Paraku ta ebaõnnestub. Algab allakäik. 1929. aasta börsikrahhi tõttu kaotab Valentin ka suurema osa oma varandusest ning on sunnitud lõplikult tagasi tõmbuma. Valentin teeb elus läbi tõelise kriisi. Saatuse tahte läbi aga kohtub uuesti Milleriga, kes aitab ta jälle otsa peale ning tagasi filmimaailma.
Film ise on mustvalge, filmitud lindi peale. Tegemist on
puhtal kujul vana kooli tummfilmiga: alates muusikast ja visuaalsest
kompositsioonist, lõpetades sellega, et kaadrisagedust on pisut kiirendatud. Tõeliselt
autentne ja stiilipuhas, tänapäeval tehtud tummfilm. Kuigi lugu ise on lihtne, näitab
see, kuidas vana ja uus pidevalt konflikti lähevad ning kui raske on vanal uuega
tempos püsida. Veel näitab film hästi elu keerdkäike ning saatuse mängu.
Filmi „Artist“, mis ideaalselt sobiks kahekümnendate
kinodesse, liigitaksin tänapäeval pigem friigifilmiks, mis sobib publikule, kes
ei vaata ainult sisu, vaid oskab hinnata ka teostust ning tunneb
kinoajalugu. See film on autori austusavaldus ja nostalgiline järelhüüe
1920. aastate kinokunstile, mis küll kunagi tagasi ei tule, kuid mida samas ka
unustada ei tohi. Just seda tahtis autor ilmselt rõhutada stseenis, kui tumm Valentin
sõbraliku õlalepatsutuse ja „Publik tahab noort liha ning publik ei eksi
kunagi“ repliigi saatel rääkiva Milleri vastu vahetati.
Kui juhtute vaatama, pöörake ilmtingimata tähelepanu
muusikale, ärge jätke märkamata karakterite miimikat ning seda natuke kiiremat
kaadrisagedust. Just sellised kerged nüansid muudavad selle filmi nauditavaks.