„Ma ei ole
su rabi, ma ei ole su isa, ma ei ole su psühhiaater, ma ei ole su sõber, ma ei
ole su õpetaja – ma olen su tööandja.“
Lausekatke, mille valisin motoks ja juhtmõtteks, kirjutades
lavastusest „Punane“, väljendab äärmiselt
edukalt kuntsniku suhtumist ja pisut ka seda kunsti, mida ta viljeleb.
Mark Rothko oli 50. aastate kunstnik, kes tallas jalge alla
kubismi, rajas teeb abstraktsele ekspressionismile ning vandus alla popkunsti
ees.
Mark Rothko |
Kahe kunstniku, noore ja vana, vaheline dialoog, väljendab
kahekõne kahe põlvkonna vahel. Kes on kumbki omamoodi õigete tõekspidamiste ja
seisukohtadega. Siiski leppimiseni ei jõuta, ega saagi jõuda, sest uus lükkab
alati vana troonilt. Nii nagu oli see antiikmütoloogias, kui Zeus alistas
Kronose, on see siiani kehtiv tõde, mis
end eriti ilmekalt just erinevate kunstivoolude esile kerkimisega ja
langemisega tõestab.
Kunstnikke ja nende mõttemaailma või hinge paistis lavastaja
hästi tundvat. See paistis kaugele. Tore oli, et seda ka publikuga jagati ning
ei oodatud loomuliku intelligentsiga dedukteerimist. Kunsti koha pealt oli
hiljem palju mille üle mõelda.
Ain Lutsep |
Maal on nii staatiline formaat, nii raske andmaks edasi kogu
seda emotsiooni, mida kunstnik endas hoiab. Samas Rothko maalidele on
õnnestunud tabada teatavat laengut, energiat, mis nad elama pani. Lausa
uskumatu, kui detailselt ja värvikalt on võimalik kirjeldada ühte maali, mis
pealtnäha on punane ja must ristkülik.
Tore oli ka see, et pärast selle lavastuse vaatamist ei saa
keegi öelda, et kunst on lihtlabane "purki sittumine". Ain Lutsep tegi vägagi
hästi selgeks, kui haritud peab üks õige kunstnik olema, lisaks sellele, et tal
on anne. Kuna kunstnik peab peegeldama oma ajastut siis peab ta sellest
ajastust ka kõike teadma.
Rothko (A.Lutsep) ja Ken (U.Uusberg) |
Tegemist on sõnalavastusega, sõna ja mõtet sõna taga on
uskumatult palju ja mitmes kihis. Liikumist mitte nii palju. pööningu-taoline
lavakujundus ja pehme punane valgus lisavad vürtsi ning toonitavad igati Rothko
mono ning dialooge.