"Ajuloputus"

Ametlik plakat

Taavi Tõnisson heitleb ahviga

7. novembril 2011 jõudis Eesti Nuku- ja Noorsooteatris lavale rahvusvaheline koostöölavastus “Ajuloputus” (“Detox the Dummy”), mis sündis koostöös brasiilia-hollandi koreograafi ja nukulavastaja Duda Paivaga.

Lavastuse tegevus toimub võõrutusraviasutuses, peategelaseks põhjakukkunud dirigent Andrew (Taavi Tõnisson), kes üritab jälle välja ronida. Lugu keskendubki sõltuvusega elamise ja toimetulemise raskustele. Asutuses on veel patsiente (ka Amy Winehouse) ning põetajad.

Huvitav oli jälgida tegelaste suhteid ja nende arengut. Näiteks põetajad ja arst ei käitunud nõnda nagu me ilmselt ootaks taolise asutuse personalilt. Õed olid pigem hoolimatud ja patsientidega käitusid robootiliselt, rääkides pigem õhtustest plaanidest. Miks see nii oli? Kas see väljendas nende põlgust „nõrgemate“ vastu, kes oma ahvidega vaevlesid või oli see omamoodi kilp? Kilp, mis takistas mõistmist ja toimis enesealalhoiu instinktina. Näha oli ju, mis juhtub siis, kui laskuda patsientide tasemele ning katsuda neid vähekenegi mõista.

Noorem õde (noorem ütlen, just selle pärast, et ta polnud niivõrd rutiinis sees, arst ja teine õde ei kutsunud teda kunagi baari kaasa, viitab sellele, et ta on asutuses alles uus ja roheline ning veel võimeline kuulama seda muusikat, mida dirigent endast tulvas. Eeldan, et teine õde oli taolise tuleproovi juba eelnevalt läbinud. Nähes stseeni pealt, teadis ta kohe millega tegu.) tegi suure vea, kui hakkas poolkogemata kuulma(kuulama) dirigendi muusikat, mida temast lausa kiirgas. Ta hakkas Andrew’d mõistma (vähemal või rohkemal määral) ning soovis temaga suhestuda, teda tõesti aidata. Armumine patsienti osutus aga noorema õe jaoks fataalseks veaks. Ahv alistas ta, omal kurval ja masendaval moel tõendas see seik, et ahvidest pole võimalik vabaneda, nad tulevad ikka, rikkudes ka kõige kaunimad hetked.

Kuigi näiliselt surmaga seonduv (kujundlik veri või langevad roosilehed), tähendas stseen pigem õppetundi nooremale õele. Valusat tõde, mille omandamine on taolises asutuses töötamiseks ja ellujäämiseks esmatähtis. Ma pooldaksin isiklikult humaansemat lähenemist, lavastusest järeldub siiski, et tegu oleks enesepettuse, isegi enesetapuga. Võtan isegi vabaduse arvata, et lavastaja usub pessimistlikult, et küürakat parandab vaid haud ning et inimest ei saa aidata ka kõige heldem, kui inimene ise ei taha.

Kas raviasutuse elanikud tahtsid ennast aidata? Kindlasti tahtsid. Esimene samm oligi ju ahvi tunnistamine ja Andrew katse ahv puuri panna. Siinkohal leian küll arsti ja sanitaride käitumise vale olevat, kuna Andrew vähemalt püüdis oma ahvist vabaneda, kuigi ta teda vajas ning armastas, samavõrd, kui ta teda vihkas.

Märkidest lavastuses tooksin välja ahvikõrvad ja sabad õdedel, mis muutis nad ahvide sarnasteks. See võis olla viide nende suhetele patsientidega, patsiendid vajasid ja vihkasid neid samaaegselt, nagu oma ahvegi. Veel võib see tähendada kuuluvust, tähendada eeldust sobida töötama tolles asutuses taoliste juhtumite ehk ahvidega, või siis omadust, mis muutis nad ahvide sarnastesks, kellega pidid igapäevaselt võitlema (tunne oma vaenlast).
                                          
Kõrvad on kuulmiseks, ometi ei kuulnud õed patsiente. See võis:

a)näidata arsti suhtumist, kes oli kehtestanud vastava hierarhia, võttes õdedelt kuulmise, näitas, et ainult tema on tugev ning võimeline langetama objektiivseid otsuseid laskmata end mõjutada patsientide katsetest endaga manipuleerida (noorema õe halb näide).

                                           

Sellise suhtumisega arst on pigem vangivalvur, oma jõhkrate meetmete ja jäikusega (sellele vihjab arsti pea, mis on üüratu (tarkus), ent liikumatu (küünilisus, pettumus, jäikus, hangumus, kinnismõtted) hoiab ahvid kontrolli all ja kaitseb ka oma personali. Siiski ei jätku tal (enam) usku näha patsiente paranemas, puudub omadus, mis oleks talle väga vajalik ning tähtis.

b) Olla õdedel iseenesest välja kujunenud kaitsemehanism, noorema õe näitel, kes oma valvsusel uinuda lasi.

Õdedel olid ahvikõrvad, omal iroonilisel kombel on isegi naljakas, et suurte kõrvadega õed ei kuulnud muud, kui oma vahelist juttu. Noorem õde hakkas kuulma allel siis, kui ta kõrvad ära võttis, mis muidugi mõista oli kehvade tagajärjedega tegu. Kõrvade ära võtmine oli justkui astumine läbi värava, reaalsest sanitari maailmast imaginaarsesse patsiendi omasse.

Kõrvad võivad olla ka viide, sellele, kui oluline on kuulata, eriti tööpostil, kus on vaja inimesi nõustada või aidata.

Nukukasutus, ja lavaline liikumine olid jällegi kiiduväärt. Ahvid ärkasid tõepoolest ellu, rohkem, kui ühel korral. Tegelaste siseheitlused ja piinad joonistusid väga selgelt esile just tänu ahvidele ning füüsilistele monoloogidele. Eksperimentaalsete tantsustseenidega jõuti sõltlaste kannatuste tuumani ning avati uks nende sisekosmosesse ning metamaailma. Iga tegelane suutis arusaadavalt edasi anda oma egokonflikti ning lugu. Meeldejääv oli see õõvastav emotsioon, mida nad väljendasid.

Ka lava oli väljendusrikas. Esiteks juba see atmosfäär, mis oli kõleda, külma valguse ning haiglavooditega loodud, tekitas sobivad tingimused näitlejate ning karakteritega suhestumiseks. Teiseks multimeedia kasutus, see võimendas ahve ning äratas nad veel rohkem ellu. Kasutati ka mitmetasandilisi stseene ja kompositsiooni. Huvitav lähenemine oli ka intervjuu, mis näitas ahve teise nurga alt ja detailsemalt, igas mõttes.

Ma ei ütleks, et lavastus peaks olema nõrganärvilistele ning alaealistele keelatud. See oli mõjuv ja ekspressiivne ent mitte šokiteraapia. Vaatamine aitab tegelikult jõuda suurema mõistmiseni või veel suurema vihkamiseni ahvide ning nende omanike vastu.