Wednesday, February 1, 2012

"Tower"

N:01.02.2012

Mõni aeg tagasi nägin talvejazzi raames toimunud konsterti. Värk toimus Von Krahli baaris, kolmapäeva õhtul. Esinejaks oli Marc Ducret, jazzkitarrist ja virtuooslik improviseerija.

Kontsert „Tower“ on inspireeritud samanimelisest projektist, kus Ducret maalis oma bändiga muusikalise pildi Vladimir Nabokovi romaanist  „Ada or Ardor“ . Seekord esines ta aga sooloartistina.

Kuulasin väga tähelepanelikult, mida võlur oma pilliga tegi. Siiski möönan, et see oli väga suurt tähelepanu nõudev kontsert, mitte niisama taustamüra. Kuna muusik rütmi ja meloodia peale võhma ei raisanud, tuligi vaadata teisi aspekte. Tegemist oli täieliku improvisatsiooniga ning just seda tuligi antud olukorras hinnata ja tähele panna. Ma pole ise mingi muusikateadlane ega selles vallas eriliselt haritud. Oli mulgi seetõttu kohati raske ree peal püsida ja järge pidada. Sest kui tavalist muusikat võib võrrelda millegi tahkega, mida saab vaevata käes hoida ja veeretada, mõningatel väga harvadel juhtudel on tegemist tarretisega, siis see muusika, mida Ducret tegi, see oli vedelseep või jäätis. Kuidagi ei püsinud koos ja kui korraks püsiski, hakkas jälle
kuju muutma või igas suunas voolama.

Tegemist oli tõelise kunstiga. Kunst iseenesest, ei peagi olema midagi lihtsat, mida hommikuks süüa. Kunst peab teenima mingit kõrgemat eesmärki. Kunst peab olema nagu võti su oma hinge või millegi veel suurema juurde. See kontsert oligi selline, ta polnud tavalises mõttes nauditav, sest oli liiga ebatavaline isegi ekstreemne. Puuduv osa: rütm, meloodia ning kompostisioon, tegid selle muusika aga omanäoliseks ja minu arvates oli tegemist tõelise kunsti ja improvisatsiooni meistriklassiga.

Ducret rääkis oma pilliga lugu, sest emotsioonide vahetus oli tugevalt tuntav, loost enda sisust ma aru ei saanudki, kuid emotsioone oli lihtne eristada. Emotsiooni kontseptsioon oli Ducretil üsnagi omapärane, muusikasse põimituna arenesid ja muutusid nad sujuvalt ja pidevalt, nagu päris.

Kontsert ise jättis mõnusa ning kodukootud mulje, kes käinud, see teab, et Von Krahli baari lava pole põrandast palju kõrgemal. Ühel hetkel räägiti kolm sõna sissejuhatuseks, teisel lonkis Ducret oma pilliga kohale ja hakkas mängima. Oma tehnika pakkis ka pärast ise spordikotti ära ning lahkus vaikselt. Kogu atmosfäär oli hubane ning kodune.

Pärast kontserti kooserdas muusik, nüüd juba ise pealtvaatajana ringi ja kuulas teisi esinejaid. Kui ma tal nööbist kinni võtsin ja pileti peale signatuuri palusin ise ähmaselt midagi seletades teemal, et ega ma hästi aru küll ei saanud, aga väga meeldis. Vastas ta naeratades, et ega ta ise ka aru ei saanud, mida ta seal laval täpselt tegi. See nüanss ilmselt oligi see kirss mu tordi peal.  



No comments:

Post a Comment