"Punane"

„Ma ei ole su rabi, ma ei ole su isa, ma ei ole su psühhiaater, ma ei ole su sõber, ma ei ole su õpetaja – ma olen su tööandja.“

Lausekatke, mille valisin motoks ja juhtmõtteks, kirjutades lavastusest „Punane“, väljendab äärmiselt  edukalt kuntsniku suhtumist ja pisut ka seda kunsti, mida ta viljeleb.

Mark Rothko oli 50. aastate kunstnik, kes tallas jalge alla kubismi, rajas teeb abstraktsele ekspressionismile ning vandus alla popkunsti ees.

Mark Rothko

Kahe kunstniku, noore ja vana, vaheline dialoog, väljendab kahekõne kahe põlvkonna vahel. Kes on kumbki omamoodi õigete tõekspidamiste ja seisukohtadega. Siiski leppimiseni ei jõuta, ega saagi jõuda, sest uus lükkab alati vana troonilt. Nii nagu oli see antiikmütoloogias, kui Zeus alistas Kronose, on see siiani kehtiv tõde, mis  end eriti ilmekalt just erinevate kunstivoolude esile kerkimisega ja langemisega tõestab.

Kunstnikke ja nende mõttemaailma või hinge paistis lavastaja hästi tundvat. See paistis kaugele. Tore oli, et seda ka publikuga jagati ning ei oodatud loomuliku intelligentsiga dedukteerimist. Kunsti koha pealt oli hiljem palju mille üle mõelda.

Ain Lutsep

Maal on nii staatiline formaat, nii raske andmaks edasi kogu seda emotsiooni, mida kunstnik endas hoiab. Samas Rothko maalidele on õnnestunud tabada teatavat laengut, energiat, mis nad elama pani. Lausa uskumatu, kui detailselt ja värvikalt on võimalik kirjeldada ühte maali, mis pealtnäha on punane ja must ristkülik.

Tore oli ka see, et pärast selle lavastuse vaatamist ei saa keegi öelda, et kunst on lihtlabane "purki sittumine". Ain Lutsep tegi vägagi hästi selgeks, kui haritud peab üks õige kunstnik olema, lisaks sellele, et tal on anne. Kuna kunstnik peab peegeldama oma ajastut siis peab ta sellest ajastust ka kõike teadma.

Rothko (A.Lutsep) ja Ken (U.Uusberg)

Tegemist on sõnalavastusega, sõna ja mõtet sõna taga on uskumatult palju ja mitmes kihis. Liikumist mitte nii palju. pööningu-taoline lavakujundus ja pehme punane valgus lisavad vürtsi ning toonitavad igati Rothko mono ning dialooge.

"Ajuloputus"

Ametlik plakat

Taavi Tõnisson heitleb ahviga

7. novembril 2011 jõudis Eesti Nuku- ja Noorsooteatris lavale rahvusvaheline koostöölavastus “Ajuloputus” (“Detox the Dummy”), mis sündis koostöös brasiilia-hollandi koreograafi ja nukulavastaja Duda Paivaga.

Lavastuse tegevus toimub võõrutusraviasutuses, peategelaseks põhjakukkunud dirigent Andrew (Taavi Tõnisson), kes üritab jälle välja ronida. Lugu keskendubki sõltuvusega elamise ja toimetulemise raskustele. Asutuses on veel patsiente (ka Amy Winehouse) ning põetajad.

Huvitav oli jälgida tegelaste suhteid ja nende arengut. Näiteks põetajad ja arst ei käitunud nõnda nagu me ilmselt ootaks taolise asutuse personalilt. Õed olid pigem hoolimatud ja patsientidega käitusid robootiliselt, rääkides pigem õhtustest plaanidest. Miks see nii oli? Kas see väljendas nende põlgust „nõrgemate“ vastu, kes oma ahvidega vaevlesid või oli see omamoodi kilp? Kilp, mis takistas mõistmist ja toimis enesealalhoiu instinktina. Näha oli ju, mis juhtub siis, kui laskuda patsientide tasemele ning katsuda neid vähekenegi mõista.

Noorem õde (noorem ütlen, just selle pärast, et ta polnud niivõrd rutiinis sees, arst ja teine õde ei kutsunud teda kunagi baari kaasa, viitab sellele, et ta on asutuses alles uus ja roheline ning veel võimeline kuulama seda muusikat, mida dirigent endast tulvas. Eeldan, et teine õde oli taolise tuleproovi juba eelnevalt läbinud. Nähes stseeni pealt, teadis ta kohe millega tegu.) tegi suure vea, kui hakkas poolkogemata kuulma(kuulama) dirigendi muusikat, mida temast lausa kiirgas. Ta hakkas Andrew’d mõistma (vähemal või rohkemal määral) ning soovis temaga suhestuda, teda tõesti aidata. Armumine patsienti osutus aga noorema õe jaoks fataalseks veaks. Ahv alistas ta, omal kurval ja masendaval moel tõendas see seik, et ahvidest pole võimalik vabaneda, nad tulevad ikka, rikkudes ka kõige kaunimad hetked.

Kuigi näiliselt surmaga seonduv (kujundlik veri või langevad roosilehed), tähendas stseen pigem õppetundi nooremale õele. Valusat tõde, mille omandamine on taolises asutuses töötamiseks ja ellujäämiseks esmatähtis. Ma pooldaksin isiklikult humaansemat lähenemist, lavastusest järeldub siiski, et tegu oleks enesepettuse, isegi enesetapuga. Võtan isegi vabaduse arvata, et lavastaja usub pessimistlikult, et küürakat parandab vaid haud ning et inimest ei saa aidata ka kõige heldem, kui inimene ise ei taha.

Kas raviasutuse elanikud tahtsid ennast aidata? Kindlasti tahtsid. Esimene samm oligi ju ahvi tunnistamine ja Andrew katse ahv puuri panna. Siinkohal leian küll arsti ja sanitaride käitumise vale olevat, kuna Andrew vähemalt püüdis oma ahvist vabaneda, kuigi ta teda vajas ning armastas, samavõrd, kui ta teda vihkas.

Märkidest lavastuses tooksin välja ahvikõrvad ja sabad õdedel, mis muutis nad ahvide sarnasteks. See võis olla viide nende suhetele patsientidega, patsiendid vajasid ja vihkasid neid samaaegselt, nagu oma ahvegi. Veel võib see tähendada kuuluvust, tähendada eeldust sobida töötama tolles asutuses taoliste juhtumite ehk ahvidega, või siis omadust, mis muutis nad ahvide sarnastesks, kellega pidid igapäevaselt võitlema (tunne oma vaenlast).
                                          
Kõrvad on kuulmiseks, ometi ei kuulnud õed patsiente. See võis:

a)näidata arsti suhtumist, kes oli kehtestanud vastava hierarhia, võttes õdedelt kuulmise, näitas, et ainult tema on tugev ning võimeline langetama objektiivseid otsuseid laskmata end mõjutada patsientide katsetest endaga manipuleerida (noorema õe halb näide).

                                           

Sellise suhtumisega arst on pigem vangivalvur, oma jõhkrate meetmete ja jäikusega (sellele vihjab arsti pea, mis on üüratu (tarkus), ent liikumatu (küünilisus, pettumus, jäikus, hangumus, kinnismõtted) hoiab ahvid kontrolli all ja kaitseb ka oma personali. Siiski ei jätku tal (enam) usku näha patsiente paranemas, puudub omadus, mis oleks talle väga vajalik ning tähtis.

b) Olla õdedel iseenesest välja kujunenud kaitsemehanism, noorema õe näitel, kes oma valvsusel uinuda lasi.

Õdedel olid ahvikõrvad, omal iroonilisel kombel on isegi naljakas, et suurte kõrvadega õed ei kuulnud muud, kui oma vahelist juttu. Noorem õde hakkas kuulma allel siis, kui ta kõrvad ära võttis, mis muidugi mõista oli kehvade tagajärjedega tegu. Kõrvade ära võtmine oli justkui astumine läbi värava, reaalsest sanitari maailmast imaginaarsesse patsiendi omasse.

Kõrvad võivad olla ka viide, sellele, kui oluline on kuulata, eriti tööpostil, kus on vaja inimesi nõustada või aidata.

Nukukasutus, ja lavaline liikumine olid jällegi kiiduväärt. Ahvid ärkasid tõepoolest ellu, rohkem, kui ühel korral. Tegelaste siseheitlused ja piinad joonistusid väga selgelt esile just tänu ahvidele ning füüsilistele monoloogidele. Eksperimentaalsete tantsustseenidega jõuti sõltlaste kannatuste tuumani ning avati uks nende sisekosmosesse ning metamaailma. Iga tegelane suutis arusaadavalt edasi anda oma egokonflikti ning lugu. Meeldejääv oli see õõvastav emotsioon, mida nad väljendasid.

Ka lava oli väljendusrikas. Esiteks juba see atmosfäär, mis oli kõleda, külma valguse ning haiglavooditega loodud, tekitas sobivad tingimused näitlejate ning karakteritega suhestumiseks. Teiseks multimeedia kasutus, see võimendas ahve ning äratas nad veel rohkem ellu. Kasutati ka mitmetasandilisi stseene ja kompositsiooni. Huvitav lähenemine oli ka intervjuu, mis näitas ahve teise nurga alt ja detailsemalt, igas mõttes.

Ma ei ütleks, et lavastus peaks olema nõrganärvilistele ning alaealistele keelatud. See oli mõjuv ja ekspressiivne ent mitte šokiteraapia. Vaatamine aitab tegelikult jõuda suurema mõistmiseni või veel suurema vihkamiseni ahvide ning nende omanike vastu.

"Nisa"

Lugu Bušmani naisest Nisast, tema enda sõnade järgi.

Tegemist oligi ühe naise eluga. Sarnaseid ja kummalisi paralleele oli tõmmatud Lääne-ühiskonnaga. See näitas, et naine on ikka naine, nii nagu Aafrikas nõnda ka Ameerikas.

Lugu ja kogu atmosfäär oli ajatu, sest nagu on teada, elatakse mõnel pool Aafrikat ikka veel nii nagu lavastuses näha oli. See rõhutas ajatust ning mõtet, et lugu käib kogu inimkonna naiste pihta üleüldiselt ning ajast olenemata. 

Ainus roll  -- Katariina Unt

Katariina Unt:
"Mind inspireeris Marjorie Shostaki raamat "Nisa", ootamatult avameelne ja köitev lugu Aafrika lõunaosas Kalahari kõrbes  küttimise ja korilusega tegeleva !kungi rahva seas elavast naisest Nisast. Tema oma sõnade järgi kokkupandud jutustus avab võimaluse siseneda ühe teistsuguse kultuuritaustaga naise sisemaailma. Nisa eluloos ei eristu tähtis ja vähemtähtis, üksikud sündmused ei kujune elumuutvaks teguriks. On ainult alatine kohalolu ja kõik, mis inimesele osaks saab, on asjakohane ja vajalik. Naise tundeelu olenemata kontinendist, rahvuslikust kuuluvusest ja elutingimustest on universaalne. Igatsus on üks. Ühes on koos nii mees kui naine. See on ÜHE - seega igaühe lugu."

"Metamorfoos"

Kes ei teaks Kafkat ja tema kummalist lugu poisist, kes muutus putukaks. See teema on paelunud ning inspireerinud mitmeid  autoreid. Tundub, et ka Mirko Rajast. Köismäe torni hämara ja kitsukese kambri on ta valinud oma värske, Kafka „Metamorfoosil“  põhineva lavastuse, ettekandmiseks.

Kafka ja tema toeste tõlgendamine on äärmiselt keeruline ning individuaalne. Tegemist pole pelgalt lastekirjanikuga, ilmselt oli ka sellepärast reklaamis viidatud, et tegemist on lavastusega täiskasvanutele. Eks ta kohati kalduski, sulg-kergelt reaalsuse piirimail balansseerides, sinna hämarasse äärealasse, kuhu paigutatakse teisejärgulised ja vähem populaarsed lavastused, millest esmapilgul midagi arvata ei oska.

Vaatamata sellele, et lavastus oli Kafka „Metamorfoosi“  interpretatsioon, kattus võtmesündmustik. Küsiti siiski samu küsimusi. Need küsimused olid üsna igavikulised. Nagu Kafkagi küsis Rajas, mis juhtub siis, kui Gregor, pere toitja ja see, kes kõige eest hoolt kannab, äkitselt perega rollid vahetab. Tundus aga, et Rajas lähenes asjale siiski teise rakursi alt, nimelt tundus teda huvitavat just rohkem Gregori ja pere suhe ning reaktsioon.  Ilmnes, et kogu olukord on lihtsalt üks suur harjumus. Kild mis väljendas minu jaoks väga hästi lavastuse kreedot, lühidalt võis kõlada umbes nii:

“ Ma olen alati töötanud ja kõik raha koju toonud ning lauale pannud alguses mind tänati, hiljem kujunes see harjumuseks. Mina ja ka pere oli sellega ära harjunud ja midagi ei paistnud muutuvat.“

See monoloogi jupp, kätkes endas niivõrd hästi kogu seda emotsiooni, mida Gregor tundis. Ängistav oli see tõesti. Isa võlgade tagasi maksmiseks, pidi Gregor töötama. Ta pidi päevast päeva sandikopikate eest kangaid müüma. Ta oli üleväsinud ning temal lasus kogu perekonna ülalpidamise vastutus. Kõige selle kõrvalt tahtis ta ka õde konservatooriumisse panna ning lõpuks endalegi paremat elu lubada. Kogu see pinge põhjustaski olukorra, kus ta muutus, muutus oli kapitaalne. Pere teda esialgu ära ei tundnud ning ise ta oma eluga hakkama poleks saanud. Nüüd oli teiste kord pingutada.

Metamorfoos võis tähendada surve all murdumist nii nagu murduvad tänapäeval paljud lapsed Aasias, sellel põhjusel, et neilt nõutakse liiga palju. Nad tunnevad, et ei suuda kõikidele nõudmistele vastata ning kapselduvad oma tuppa, sealt enam väljumata. „Metamorfoosi“ putukaks muutumisel ning Aasia laste kapseldumisel on siiski üks tibailluke vahe. Aasia lapsevanemad häbenevad neid ning ei taha neid enam tunda, sest nad ei vii oma vanemate unistusi täide.

Näitlejate töö lavastuses oli hea. Ära märkimist väärib Mart Müürisepp. Lavaline liikumine oli tal tõeliselt hea. Putuka mängimine ja üleüldine lavakasutus poleks saanud paremad olla.

Putukas. Lavastuses ning ka algtekstis kannab putukas endas suurt tähendust. Üheltpoolt võib nähtust tõlgendada, kui sisekonflikti inimlikkuse ja loomalikkuse vahel. Gregor, kui inimene pidi pidevalt putukaga võitlema ning teda alla suruma, kusjuures oli putukas temas just see pahupool -- tige, kalk, enesekeskne, emotsioonitu. Küllap on igas inimeses olemas selline putukas, kuna me aga teame, et see on halb, surume seda alla. See käib mängeldes. Kui aga tekkib piirisituatsioon, kus inimene on balansist väljas on putukal lihtne esile tõusta.

Putukas on looduses kõige edukam organism. Kui oletame, et igas inimeses nagu Gregoris on olemas putukas, siis peaks ta täitma enesealalhoiuinstinkti funktsiooni, kui on kriisiolukord või kriitiline seisund tuleb esile putukas ning probleemiga toime tulla (nende oma iseloomuomadustega või kapseldumisega). Gregor oli lihtsalt murdumise äärel, tegelikult arvan, et nii suures mahus putukaks muutumine oligi juba murdumine, antisotsialiseerumine, töövõime kaotamine. Gregoris säilis küll inimene, ta ei muutunud täielikult ent võimutasakaal oli teistpidi pöördunud.

Tegemist oli sisuka etendusega. Köismäe torn lõi kergelt sünge ning rahutu meelelolu ning atmosfääri. Näitlejad tegid oma tööd hästi, põhiosa muidugi Mart Müürisepp, teised olid tähtsusetute osakaaludega. Dekoratsioonideks olid peamiselt raamatud. Küsimused, mida küsiti siiski vastust ei saanud. Vaatama minna julgen kindlasti veel ning julgen ka soovitada.

"Hea, paha ja inetu"

„HEA, PAHA JA INETU“    

N: 08.02.2012

Head westerni näeb isegi telekas harva, rääkimata siis kinost. Käisin vaatamas, kuidas on westerni tehtud teatrilaval. Etendus põhineb  samanimelisel Sergio Leone filmil, ja nagu ma kaasasolnud kinofiilide käest kuulsin, põhines ka dialoog ja süžee enamjaolt üks-ühele filmist.

Mina pole seda filmi näinud, seetõttu ei olnud ka äratundmisrõõmu. Lõbus oli sellegipoolest -- kogu teema keerles varanduse ümber. Eristada võis vähemalt kolme paralleelset lugu. Tegelased olid tõelised, Metsiku Lääne temperamendiga sellid. Revolvrid välkusid ja mehi langes nagu kärbseid. Kogu krempel lõppes aga õnnelikult (oleneb kelle jaoks, mõtlen siin ikka peategelasi Blondi ja Räpast Rotti) ja varanduse leidsid need, kes selle nimel kõige rohkem pingutasid.

Visuaalne pool oli suisa filmilik, näiteks „päikese“ käes higistavad rändurid ja kaklusstseenid. Selle poolest on VAT-teater end juba korduvalt tõestanud, seal ollakse väga leidlikud lahenduste peale, mis on ühtaegu toredad vaadata ning ühtlasi kannavad ka etendust hästi edasi. Seekord oli ka päris palju publikuga mängimist. Mõningad nõrganärvilisemad esireast said ilmselt šoki, kui bandiitide kamp  neil revolvritega nina all vehkis. Teistel oli selle võrra naljakam. Publikuga mängimine andis veel pisut juurde seda filmilikkust ning sügavamat mõõdet, mida maksab kõrgelt hinnata. Šeriff Inglisilma ideoloogiline kõne oli täpselt nii veenev, et korraks tekkiski juba soov temaga kaasa minna ja õigluse ning vabaduse eest võitlusse asuda.

Selle ja paljud teised VAT-Teatri lavastused muudab meeldejäävaks muusikaline taust. Mina isiklikult, hindan alati elavmuusikat kõrgemalt, kui lindi pealt lastut. Eilses etenduses oli kohal Mart Soo, kes mängis  Gibson ES-350-taolise pilliga tõeliselt head westerni tausta. Muusika lõi ka selle korduva elemendi või refrääni -- kui keegi suri, tuli refrään, samuti iga osa või peatüki järel toimus kordus: laibad koristati ära.

Pealkiri „Hea, Paha ja Inetu“ on mitmetasandiline. Mina nägin seda kui kriitikat, sest etendus oli ühtaegu hea: tempokas lugu, huvitavad lavalise liikumise elemendid. Paha: asi oli filmi eeskujul tehtud, sellist asja just iga päev ei kohta, kriitikutele see vist erilist muljet ei jäta. Inetu: laval suitsetati ja tegelased olid koledad jõhkardid, kes tapsid valimatult. Sergio Leone mõtles selle pealkirjaga ilmselt midagi muud, pole kahjuks sõna-sõnalt meeles, mida Mart Soo alguses rääkis. Tegelikult oli etendus minu arvates igast küljest ilus ja stiilipuhas western ja need pahad ja inetud elemendid käivad paratamatult selle žanri juurde ja eilses etenduses oli tunda ehedust ja autentset westerni hõngu.

Mille kallal ma nuriseks, oleks üks väike detail. Nimelt ei suitsetanud cowboyd minu arvates sigarit, pigem paberossi või sigaretti, äärmisel juhul popsutasid piipu. Lavastuses nad nimelt suitsetasid sigarette (ise keeratud jointe), mainisid aga pidevalt sigareid.

Kokkuvõtteks, tegemist oli igati lõbusa ja vaatamist vääriva tükiga. Laval hõljuv magusa suitsu ja väävli ja higihaisu segu moodustas kokku ühe parajalt õige westerni, mille üle ka vanameistritel Clint Eastwoodil ning Sergio Leonel oleks põhjust uhke olla. Jällegi üks selline etendus, mille juures peab märkama kõiki pisidetaile, näoilmeid, muusikat ja lõhna.

"Tower"

N:01.02.2012

Mõni aeg tagasi nägin talvejazzi raames toimunud konsterti. Värk toimus Von Krahli baaris, kolmapäeva õhtul. Esinejaks oli Marc Ducret, jazzkitarrist ja virtuooslik improviseerija.

Kontsert „Tower“ on inspireeritud samanimelisest projektist, kus Ducret maalis oma bändiga muusikalise pildi Vladimir Nabokovi romaanist  „Ada or Ardor“ . Seekord esines ta aga sooloartistina.

Kuulasin väga tähelepanelikult, mida võlur oma pilliga tegi. Siiski möönan, et see oli väga suurt tähelepanu nõudev kontsert, mitte niisama taustamüra. Kuna muusik rütmi ja meloodia peale võhma ei raisanud, tuligi vaadata teisi aspekte. Tegemist oli täieliku improvisatsiooniga ning just seda tuligi antud olukorras hinnata ja tähele panna. Ma pole ise mingi muusikateadlane ega selles vallas eriliselt haritud. Oli mulgi seetõttu kohati raske ree peal püsida ja järge pidada. Sest kui tavalist muusikat võib võrrelda millegi tahkega, mida saab vaevata käes hoida ja veeretada, mõningatel väga harvadel juhtudel on tegemist tarretisega, siis see muusika, mida Ducret tegi, see oli vedelseep või jäätis. Kuidagi ei püsinud koos ja kui korraks püsiski, hakkas jälle
kuju muutma või igas suunas voolama.

Tegemist oli tõelise kunstiga. Kunst iseenesest, ei peagi olema midagi lihtsat, mida hommikuks süüa. Kunst peab teenima mingit kõrgemat eesmärki. Kunst peab olema nagu võti su oma hinge või millegi veel suurema juurde. See kontsert oligi selline, ta polnud tavalises mõttes nauditav, sest oli liiga ebatavaline isegi ekstreemne. Puuduv osa: rütm, meloodia ning kompostisioon, tegid selle muusika aga omanäoliseks ja minu arvates oli tegemist tõelise kunsti ja improvisatsiooni meistriklassiga.

Ducret rääkis oma pilliga lugu, sest emotsioonide vahetus oli tugevalt tuntav, loost enda sisust ma aru ei saanudki, kuid emotsioone oli lihtne eristada. Emotsiooni kontseptsioon oli Ducretil üsnagi omapärane, muusikasse põimituna arenesid ja muutusid nad sujuvalt ja pidevalt, nagu päris.

Kontsert ise jättis mõnusa ning kodukootud mulje, kes käinud, see teab, et Von Krahli baari lava pole põrandast palju kõrgemal. Ühel hetkel räägiti kolm sõna sissejuhatuseks, teisel lonkis Ducret oma pilliga kohale ja hakkas mängima. Oma tehnika pakkis ka pärast ise spordikotti ära ning lahkus vaikselt. Kogu atmosfäär oli hubane ning kodune.

Pärast kontserti kooserdas muusik, nüüd juba ise pealtvaatajana ringi ja kuulas teisi esinejaid. Kui ma tal nööbist kinni võtsin ja pileti peale signatuuri palusin ise ähmaselt midagi seletades teemal, et ega ma hästi aru küll ei saanud, aga väga meeldis. Vastas ta naeratades, et ega ta ise ka aru ei saanud, mida ta seal laval täpselt tegi. See nüanss ilmselt oligi see kirss mu tordi peal.  

"Artist"

                                                                                                 

N: 31.01.2012

Teisipäeval juhtusin kinno Artis, vaatama paljukiidetud filmi „Artist“. Lugu räägib tummfilmi- näitlejast, 

legendaarsest George Valentinist (väljamõeldud tegelane).

Valentin on kuulus ja kaunis, ta on oma võimete tipul ja armastatud.  Juhuslikult kohtub ta noore Peppy Milleri, ambitsioonika ja hakkaja kaunitariga. Millerist saab tõusev kinotäht. Tegevus toimub tummfilmiajastu lõpul. Siin tekibki konflikt uue põlvkonna ehk Milleri ja vana kooli ehk Valentini vahel. Valentin ei suuda kuidagi uskuda, et helifilm võib edukas olla, sest publik tuleb teda ju vaatama, mitte kuulama. Valentin otsustabki oma kulude ja kirjadega vändata oma filmi ning sellega oma seisukohti kaitsta. Paraku ta ebaõnnestub.  Algab allakäik. 1929. aasta börsikrahhi tõttu kaotab Valentin ka suurema osa oma varandusest ning on sunnitud lõplikult tagasi tõmbuma. Valentin teeb elus läbi tõelise kriisi. Saatuse tahte läbi aga kohtub uuesti Milleriga, kes aitab ta jälle otsa peale ning tagasi filmimaailma.

Film ise on mustvalge, filmitud lindi peale. Tegemist on puhtal kujul vana kooli tummfilmiga: alates muusikast ja visuaalsest kompositsioonist, lõpetades sellega, et kaadrisagedust on pisut kiirendatud. Tõeliselt autentne ja stiilipuhas, tänapäeval tehtud tummfilm. Kuigi lugu ise on lihtne, näitab see,  kuidas vana ja uus pidevalt konflikti lähevad ning kui raske on vanal uuega tempos püsida. Veel näitab film hästi elu keerdkäike ning saatuse mängu.

 

Filmi „Artist“, mis ideaalselt sobiks kahekümnendate kinodesse, liigitaksin tänapäeval pigem friigifilmiks, mis sobib publikule, kes ei vaata ainult sisu, vaid oskab hinnata ka teostust ning tunneb kinoajalugu. See film on autori austusavaldus ja nostalgiline järelhüüe 1920. aastate kinokunstile, mis küll kunagi tagasi ei tule, kuid mida samas ka unustada ei tohi. Just seda tahtis autor ilmselt rõhutada stseenis, kui tumm Valentin sõbraliku õlalepatsutuse ja „Publik tahab noort liha ning publik ei eksi kunagi“ repliigi saatel rääkiva Milleri vastu vahetati.

Kui juhtute vaatama, pöörake ilmtingimata tähelepanu muusikale, ärge jätke märkamata karakterite miimikat ning seda natuke kiiremat kaadrisagedust. Just sellised kerged nüansid muudavad selle filmi nauditavaks.

"Sünnipäev"

N:29.01.2012

Tänasel unisel pühapäeval juhtusin vaatama Draamateatris esitatavat „Sünnipäeva“. Lavastajaks on Merle Karusoo. Tegemist on tegelikut lastelavastusega, ometi pole see niivõrd lastele tehtud. Polnud tüütut palagani ega ülemängimist või komejanti. Naerda küll sai, aga naljad polnud labased.

Tegelasteks olid mänguasjad: üks vana ning kaks uut, kes olid mõeldud sünnipäevakingitusteks. Ühenduslüliks nende vahel oli ka haldjas ehk muinasjutt. Lugu oli lihtne ja lastepärane. Lihtsa ja ühese mõttega.

Lava ja dekoratsioonid olid huvitavad: tegevus toimus karbis. Kogu lava pind kasutati efektiivselt ära. Pidevalt oli midagi vaadata ning millele tähelepanu koondada. Teostuses meeldis mulle ka foto ja videoprojektsiooni kasutamine. Efekt oli üsna rabav, kui laval vaadati postkaarti ning see postkaart kuvati samal ajal ka seinale ja see liikus seal umbes nii nagu liigub postkaart näo ees, kui seda loetakse. See andis tervikule mingi sügavama mõõtme ning määratles ühtlasi ära ka tegelaste dimensioonid ja proportsioonid üksteise suhtes, ühesõnaga rõhutas seda, et tegemist on tillukeste mänguasjadega.

Huvitavad oli veel mõttemängud teemadel „päriselt ja mängult“. Mis on ja mis mitte? Muinasjutt on vanade arust mängult ja väikeste arust päriselt. Pärise arust mängu ja mängu arust päris.

Tore oli, et sellel praegusel kiirel ja materiaalsel ajal toodi sisse mõte millestki, mis nagu ei olegi päriselt olemas ega too mitte kuskilt otsast inimesele kasu ning varandust. Etenduses oli küll kõik lahterdatud „päris“ ja „mängu“ -- ometi jäi sinna vahele veel muinasjutt. Sfäär, mis on kättesaadav vaid lastele. Lapsed aga teatavasti näevadki seda, mis on tegelikult oluline. Mängu ja päris reaalsuste kokkuvõtteks oli lavastuses pisike iroonia. Nimelt oli lõpus sisse toodud ka sünnipäevalaps, ent videoprojektsioonina. Mine võta siis kinni, kes on päris ja kes mängu.

Kokkuvõtteks: tegemist on ikka ühe toreda lasteetendusega. Vaadata muhedat Guido Kangurit, kes kaisukaru mängib, ja lavaka 25. lennu tudengeid, kes oma osa mõnusa energiaga ette kannavad, võiks pakkuda piisavalt rõõmu ka lapsevanematele ning pakkus ka mulle, kes ma pool kogemata lasteetendust vaatama sattusin. Aplausi ajal aga tekkis minulgi silmanurka väike nostalgiapisar ja pähe tahtmine oma vanad mänguasjad üles otsida ning neile laulda.

"Silva"

Rahvusooper Estonia, esietendus: 16.09.2010

Fortuuna kutsus mind täiesti spontaanselt vaatama Mart Sanderi lavastatud operetti „Silva“. Operett on selline kentsakas žanr, pole ta ei liha ega kala. Pole päris ooper -- liiga palju teksti ja koreograafiat; pole ka draama ega muusikal, sest muusika on siiski rangelt klassikaline ning ooperlik ning teda on suhteliselt suures mahus. See oli minu esimene opereti külastus Estonias. Varemalt olen seal küll kooliga, küll eraldi, tõsisemat ja vähem tõsisemat muusikat nautimas käinud. Opereti peale pole aga veel sattunud.

Lugu viib meid õitsvasse ballide ja kabareede ajajärku. Tegevus toimub Budapestis, tegelasteks on mainekate aadlisuguvõsade noormehed. Lugu keskendub ühe noormehe armastusele kabareelauljatari vastu. Seisuslike vahede tõttu on nende abielu keelatud. Noormees vilistab siiski tavadele ning otsustab südamele truuks jääda. Juhuse ja saatuse tahtel õnnestub noortel siiski abielluda. Lugu on õnneliku lõpuga: kõik leiavad oma õnne.

Teemad, mida käsitletakse, on inimlikud. Oma südamele truuks jäämine, õnne otsimine ja läbi raskuste eesmärgi saavutamine, sotsiaalsed süsteemid ja tavad -- need teemad olid inimestele südamelähedased sada aastat tagasi ning on kindlasti siiamaani.

Etenduse  visuaalne pool oli suurepärane. Estonias dekoratsioonide pealt juba kokku ei hoita. Kokku oli kolm eraldi sündmuspaika, kõik nad rikkalikult detailsed. Muusika oli hea ja kvaliteetne. Imre Kálmán oli teatavasti Johann Straussi ja Franz Lehari kõrval kolmas opereti heliloojast suurkuju.  Muusika oli variatsioonirohke ning kaunis. Palad varieerusid seinast seina. Ka koreograafia oli tasemel ja humoorikas. Visuaalsele küljele ja meelelahutuslikule aspektile oli palju rõhku pandud. Oli palju laule ja tantsu. Naerda sai ka, palju oli küll klišeelikke naerukohti, samas leidsin põhjust muiata ka paljude teiste repliikide peale.

Tegemist oli hea ja lihtsa tükiga, mille üle ei pea palju pead murdma. Vahel on vaja ka selliseid etendusi vaadata, kus peabki ainult visuaaliat ja muusikat nautima ning lõõgastuma. Muusikaline pool oli tõesti kõrgel tasemel.

„Silva“ oli lõbus operett, tegelased ja näitlejad olid sümpaatsed ning panid endale kaasa elama. Muusika 

ja laulud olid kaunid. Dekoratsioonid vaimustavad. Kokkuvõttes ongi tegemist ühe nauditava tükiga, mida õhtul pärast rasket päeva on hea vaadata.

"Karin ja Pearu"

                                                                                                        

                                          

                                                                                

Nähtud: 24.01.2012

VAT teater, esietendunud: 21.01.2012

Käisin vaatamas Kivirähki näitemängu , Tammsaare tekstil põhinevat lugu Karin Paasist ja Pearu Murakast. Tammasaare meeldejäävatest „Tõe ja õiguse“ tegelastest.

Esimese asjana kerkiski peas küsimus, miks või kuidas need kaks kokku saavad? „Tões ja õiguses“ nad omavahel ju kokku ei puutunud. Teatavasti on Pearust juttu romaani esimeses ja viiendas osas. Karini lugu räägitakse neljandas raamatus. Ometi on nad ühte näidendisse sattunud.       

Karin ja Pearu sattuvad puhtjuhuslikult ühte ja samasse kohvikusse. Pearu hakkab seltsiva mehena juttu puhuma ning nad leiavadki teineteises hingesugulased. Neil tekib hea klapp ja nad veedavad ilusa pärastlõuna  kohvi ja viina juues, juttu puhudes ning raha krabina saatel patseerides.

See oli näidend kolmele näitlejale, tegelikult oleks isegi kahega hakkama saanud. Minu arvates oli kelneri tegelaskuju kohati isegi liiast. Meelis Põdersoo mängis pugejalikku kelnerit küll veenvalt, kuid tema tegelaskuju oli kuidagi üleliigne. Ainus ülesanne, mida ma tal nägin oligi hingesugulasi tagasi maa peale tõmmata. Enamasti luges ta siiski lehte või serveeris jooke. Tema rolli oli lisatud ka monoloog karjapoisist Jukust, kes oma vaba päeva ära raiskas. See aga ei lähendanud teda sugugi teistele tegelastele, nagu vahepeal juba isegi loota oli, samuti polnud see seik üldsegi „Tõest ja õigusest“ pärit, see on hoopis Anton Hansen Tammsaare lühijutt „Tähtis päev“ miks see seik lavastusse üldse sisse pikiti, sellest ma aru ei saanud .

Karin ja Pearu seevastu justkui leidsid teineteist. Peab möönma, nad olid tõesti sarnased. Kumbagi neist ei võetud tõsiselt, kui nad midagi tõsiselt mõtlesid. Mõlemad olid ka pisut lapsemeelsed, sest unistasid ju pigem imetihasest ja rääkivast kepist kui tõest ja õigusest. Nad mõlemad soovisid elada lõbusat elu. Pearu lihtsalt ei võinud niisama tööd vihtuda, ikka pidi ellu mõne mahlaka protsessiga värskust lisama. Kumbki neist ei olnud ka oma abielus ega ka elus õnnelik. Pearu ei mäletanud oma naise nimegi. Karin igatses, et teda imetletaks  ja armastataks. Kuna ta oma mees seda enam ei teinud, otsis ta imetlust mujalt.                              

Lavastuse üleüldine teostus oli edukas. Lugu oli olemas. Algus, keskpaik ja lõpp, samuti olid ka ootamatused. Näidendit oli hea ja kerge jälgida, polnud vaja just eriline mõttehiiglane olla, et aru saada, mis ja kus toimub.

Kõik lood, mis räägiti, oli Kivirähk usinalt AHT raamatust maha kirjutanud. Tekst pakkus mõnusat äratundmisrõõmu, eriti Pearu refrään: “Õnnis Krõõt....“ see polnud raske ega tõsine etendus. Pigem lõbus, hea õhtune vaatamine.                                                                                                                               

Samas oli see tükk väga elulähedane. Nõnda nagu oli Pearu Murakaid tol ajal, on neid siiamaani. Samamoodi on Andres Paase ja Karineid. Nad kõik moodustavad meie rahvusliku geenifondi. Keegi neist pole aga elus päriselt õnnelik, eriti üksi. Etenduses tuleb väga hästi välja kandev emotsioon : rõõm kellegi leidmise üle, kes mõistab ja saab aru, sest on ise samasugune. See on uskumatult hea tunne, kui tekib selline side, eriti veel, kui on tunne, et neid mõistjaid siin maalimas just jalaga segada pole. Seda pean kandvaks emotsiooniks ning see on lavastuses hästi edasi antud.

Veel jäi minu jaoks kõlama teisigi mõtteid, näiteks see, et südant ei saa sundida. Pearu mäletas surmani õnnist Krõõta, kelle vokk tegi ikka vurr ja vurr. Krõõta, kes, laps süles, heleda häälega sigu koju kutsus. Samas ei tulnud Pearul oma naise nimigi meelde ega see, kuidas neil pulmad olid ja kuidas temale need lapsed tegi. Samavõrd käsitleti ka naise hingeelu. Karin, kes tegelikult oma meest armastas ja talle truu oli, lihtsalt pidi saama imetlust, mida ta nii väga vajas. Kas pole see mitte omane paljudele naistele. Soov olla ilus ja ihaldatud, et mehed imetleks, näeks, kui ilus naine on.

Imetihane, kepp ja piip omasid samuti sügavamat tähendust. Sümboliseerides igatsust millegi muu ja teistsuguse järele. Võib arvata, et need esemed ühendasidki Karinit ja Pearut kõige rohkem. Vähemalt siis, kui nad oma vanaisadest rääkisid, oli kõige paremini näha nendevahelist ühtekuuluvustunnet ja usalduse kasvu. Ning hilisem vandeseltslaslik kinnitamine: „Ma tean küll, mis sa tahad, ma tunnen sind. Sa tahad hoopis imetihast“ - ainult tugevdas nendevahelist sidet. Nad suutsid niiviisi rääkida, olles tuttavad mõne tunni.                         

Etenduses oli suur osa kordustel või refräänidel, need liigendasid lugu ning näitasid, kuidas areneb tegelaste suhe. Segaseks jäi vähemalt mulle ainult koht, kui kelner ja Pearu kaklema läksid. Sel polnud otsest põhjust, vähemalt ei tundunud küll nii, nagu oleksid nad Karini pärast kakelnud. See osa oli põhjendamata.                                                                                                                                        

Näidend oli tore, hea oli see, et näitlejaid oli vähe ja kogu pilt oli korraga hoomatav ning lava ei muutunud, see tegi tekstile keskendumise lihtsamaks. Kivirähk oli „Tõe ja õiguse“ raamatutest kokku kleepinud täitsa adekvaatse terviku. Lood olid äratuntavad ja lõbusad. Ka mõtteid tekkis üksjagu, rehnuti pidamiseks igal juhul piisavalt. Teemad, mida käsitleti, olid samuti tänapäevased, näitlejad sobilikud. Rääkides näitlejatest: Raivo Trassi Pearu oli täpselt selline vanamees, keda mina vaimusilmas nägin, kui raamatut lugesin. Vaadata soovitan julgelt. Hästi ettekantud tükk ning nauditav õhtune vaatamine.   

"Raudmees"

Raudmees. Odysseuse eksirännakud

Esilinastunud 27.11.2011. Lavastaja Robert Annus,

Teemaks Gunnar Grapsi elu ja lugu. Žanriks on määratud muusikal või muusikaline viirastus.Käisin vaatamas Salmes 18.01.2012.

Esmamulje, olgem ausad oli nõrk. Minu nina, mis on kunstiga harjunud, tõmbus krimpsu. Kui aga hiljem järele mõtlema hakkasin, ei tundunud asi enam nii hull midagi.

Juhiks kohe alguses tähelepanu allegooriale, mis esialgu silma kriipis. Nimelt oli peategelane esialgu pikalt publiku poole seljaga ja esitas nii ka oma teksti. See on ebatraditsiooniline võte ning mulle väga ebamugav vaadata. See oli aga kaval allegooria ja tähendas Grapsi elu hilisemat perioodi, kus ta enam nii populaarne polnud ja ka mõnesaja kontserdikülastaja pärast pidi vaeva nägema ja õnnelik olema. Lavastaja poolt tegelikult päris hea nüke.

Muusikaline pool oli tugev ja ka kandis hästi. Juss Haasmal tuli trummide tagumine ja laulmine väga hästi välja. Samas oli kuidagi vilets teksti andmine, polnud seda õiget jõudu või powerit ning kohati läks kogu etendus liiga absurdseks. Näitlejad said küll oma osadega hakkama, aga see miski jäi puudu.

Grapsi elust rääkis etendus adekvaatselt ja tõetruult. Lugu ei väänatud. Kokku ei hoitud ka alkoholi, Rock n’ Rolli  ja party’dega. Tempo jäi küll vahetevahel pikemates stseenides toppama. Samas oli pidev dünaamika. Pärast põgusat hetke Grapsi elust, anti jälle kontsert ja asi läks uue hooga edasi, sest muusikat see kamp teha oskas.

Teostus oli mitmekesine, sest laval oli kasutatud lisaks näitlejatele ka filmi ja dokumentaalkaadreid. Veel kasutas Annus mitmes kohas ebatraditsioonilisi võtteid (seljaga publiku poole) , mis küll kohati  ennast välja ei kandnud. Samas muutsid just need kogu teose liigendatumaks. Ka lava oli liigendatud bändi või kontserdi osaks ning ülejäänud lavaks. Märkimisväärne oli finaal, kus Haasma mitu korda pidi asukohta vahetama, kõrgelt alla tulema ning trumme mängima. Elus muusika ja pillid lisasid ehedust, ma ei tea, mis oleks saanud, kui nad kogu muusika oleks lindilt maha mänginud.

Nagu pealkirjast võibjäreldada, võrreldi Grapsi Odysseusega, kes samuti ringi rändas ning koduteed otsis. Ka Graps rändas. Käis ära isegi Ameerikas. Mida ta aga otsis? Nagu paljud teisedki, otsis ta tegelikult oma nišši või kohta -- kodusadamat, kus teda vastu võetaks ja inimesena hinnataks ning armastataks.

Graps ei muutunud, ta jäi samaks, hoiatustest ja oludest hoolimata. Jäi oma asja juurde lõpuni ning tegi seda entusiasmiga. UFO-de koha pealt ei oska ma öelda, kas nad Grapsi elus ka päris elus ka nii tähtsat rolli mängisid. Lavastuses andsid nad inspiratsiooni lauluks „Valgus“ ning panid elu üle mõtlema ja juurdlema.

Kas Gunnar Graps oli Odysseus? Eksirännakuid ta oma elus koges. Iseendaks jäämist ja saamist elas läbi.Eesti mõistes võib G.G-d Odsseuseks isegi pidada. Aga mitte selle pärast, et saatus teda igale kontinendile pillutas. Pigem selle pärast, et ta oma nime Raudmees välja teenis ja raudkindlalt oma eesmärkidele truuks jäi.  Graps ei muutunud. Graps tegi rokki.

Päris maha visatud rahaga „Raudmehe“etenduse näol just tegemist polnud, üldmulje oli ju siiski positiivne. Lavastuse teises pooles oli palju rohkem energiat, kui esimeses. Ning ka mõtlemisainet lavastus tegelikult ju pakkus. Ka vanad head GGG laulud tulid kenasti meelde ja näitlejate esituses kõlasid need väga ilusasti. Mõnel juhul vaat et veel ilusaminigi kui vanameistri enda esituses.  Teistele soovitada lavastust ei julgeks, samas ega see vist kahjuks ka ei tule, kui tükk ära näha.

"Gizelle"

                                                                                                                       

   N:01.11.2012

Mõni päev tagasi käisin vaatamas „Gizzelli“. Lavastuse alusmaterjaliks on Heinrich Heine poeemil põhinev ballett „Giselle“, lavastajaks legendaarne avangardist Aleksander Pepeljajev ja tegelasteks EMTA lavakunstikooli 25. lennu tudengid.  

Algne lugu räägib külatüdrukust Gisellist, kes pärast surma valvab oma armsama üle. Klassikalisest balletist pole aga varjugi järel. Koreograafia on mõnusalt modernne ja ebamäärane. Muusika varieerub kaasaegsest elektroonilisest Schumanni loominguni. Järgnevalt mõningad mõtted. 

Huvitav oli jälgida, kuidas sama tantsumotiivi esitati erinevas kontekstis, erineva emotsiooniga iga kord tähendas täpselt sama liigutus midagi muud. Koreograafia oli mitmeplaaniline ja keeruline, kohati oli päris raske kõike hoomata, sest tegevust oli nii esiplaanil kui ka lava sügavuses. See oli aga põhjendatud, kuna sõna ja häält oli kasutatud äärmiselt vähe, siiski oli tegemist balletiga. Tsiteeriti Heine luulet ja kasutati häält või häälitsusi, et tegelast või olukorda paremini edasi anda. Kuna  sõna peale eriti rõhku ei pandud, mõjuski see vähene pigem saatva elemendi või taustana. Olukord oleks võib-olla mõnevõrra erinenud, kui ma oleksin mõistnud saksa-keelset luulet. Üldiselt aga piisas mõtte ja süžee edasiandmiseks ka tantsulisest poolest.

Ballett oli ühes vaatuses, mis muutis liigendamise raskemaks. Ometi oli kogu lugu ikkagi jälgitav, see oli jagatud stseenideks ning enamjaolt kannavad korraga mitut lugu. Pildid kattusid ja sulasid, olid tihti ähmaste piiride ning pikkustega. Tulemuseks polnud aga puder ja kapsad vaid unenäoline ja müstiline vaatemäng.

Pepeljajev on ka ise intervjuudes maininud, et sellisele tulemusele jõuti improvisatsiooni ja raamide lõhkumisega. Seda on ka näha noorte liikumises, sest see visuaalne etendus on hoopis erinev nende eelmistest koolitöödest näiteks „Jumala Narride vennaskonnast“, „Scapini kelmustest“ ning „Biloxi Blues’ist“. Tore on vaadata neid noori laval. Lausa lust, kuidas nad ise seda liikumist naudivad.  Taolised etendused on tavalisest näitlemisest vägagi erinevad ja pakkuvad ohtralt väljakutset, mille 25. lennu omad ka entusiasmiga vastu võtavad.

Lavastuse peateemaks oli lugu maatüdrukust, mitme alamõttega. Minu jaoks kõnetatakse siin ka üleüldist naise ja mehe suhet. Tegelased on noored, ja tundub nagu nad alles õpiks suhtlema omavahel, vastassoo 
ja maailmaga, kuigi on teada, et meestegelane on osav seelikukütt. Etendus käsitleb minu arvates ka inimtüüpe ja nende omavahelist klappimist, ja mis kõige tähtsam -- ikka armastust.  Mingil määral on etendus kindlasti ka meestegelase eneseotsing või eksirännak. Keda Giselle pärast surma vaimuna saadab ning aitab ja mitmel korral ka elu päästab. Mida poiss aga otsib, ei selgugi enne lõppu.


Kui klassikalises balletis on peategelased ja kõrvaltegelased, siis „Gizzelles“ ongi ainult peategelased. Lugu käib küll kogu aeg oma soodu, kuid stseene ja rolle esitavad paralleelselt erinevad näitlejad, mis muudab etenduse dünaamilisemaks ja mitmeplaanilisemaks. Eriti efektsed on stseenid, kus laval on korraga mitu paari näitlejaid, kes kõik mängivad sama tegelast. 

Visuaalne pool oli minimalistlikest lavadekoratsioonidest hoolimata rabav, sest palju oli kasutatud sümboolseid ja kummalisi tegelasi  näiteks sireene, merineitseid ja teised mütoloogiast või folkloorist tuntud olendid. Kelle ära tundmiseks pidi kõvast ajusid ragistama, ent seda suurem oli äratundmisrõõm.

Pärast etendust saalist lahkudes tundsin midagi sellist, mida igakord ei tunne. Ma olin nagu ära tehtud. Kogu see kompott oli mul peas laiali valgunud ning vajas aega, et seedida. See tükk andis mulle laengu, mida ma mitte igalt etenduselt ei ole saanud. Kokkuvõtteks, Pepeljajev on järjekordse tudengiteprojektiga kümnesse  tabanud. „Nüganeni lend“ on samuti taas tõestanud, et nad on uskumatult paljulubavad noored näitlejad. Üha enam kinnistavad nad muljet, et  ühel päeval saab neist midagi suurt ja uhket.    

Intro

AD 2012, principo finis.