Kafka ja tema toeste tõlgendamine on äärmiselt keeruline
ning individuaalne. Tegemist pole pelgalt lastekirjanikuga, ilmselt oli ka
sellepärast reklaamis viidatud, et tegemist on lavastusega täiskasvanutele. Eks
ta kohati kalduski, sulg-kergelt reaalsuse piirimail balansseerides, sinna
hämarasse äärealasse, kuhu paigutatakse teisejärgulised ja vähem populaarsed
lavastused, millest esmapilgul midagi arvata ei oska.
Vaatamata sellele, et lavastus oli Kafka „Metamorfoosi“ interpretatsioon, kattus võtmesündmustik. Küsiti
siiski samu küsimusi. Need küsimused olid üsna igavikulised. Nagu Kafkagi küsis
Rajas, mis juhtub siis, kui Gregor, pere toitja ja see, kes kõige eest hoolt
kannab, äkitselt perega rollid vahetab. Tundus aga, et Rajas lähenes asjale
siiski teise rakursi alt, nimelt tundus teda huvitavat just rohkem Gregori ja
pere suhe ning reaktsioon. Ilmnes, et
kogu olukord on lihtsalt üks suur harjumus. Kild mis väljendas minu jaoks väga
hästi lavastuse kreedot, lühidalt võis kõlada umbes nii:
“ Ma olen alati
töötanud ja kõik raha koju toonud ning lauale pannud alguses mind tänati,
hiljem kujunes see harjumuseks. Mina ja ka pere oli sellega ära harjunud ja
midagi ei paistnud muutuvat.“
See monoloogi jupp, kätkes endas niivõrd hästi kogu seda
emotsiooni, mida Gregor tundis. Ängistav oli see tõesti. Isa võlgade tagasi maksmiseks,
pidi Gregor töötama. Ta pidi päevast päeva sandikopikate eest kangaid müüma. Ta
oli üleväsinud ning temal lasus kogu perekonna ülalpidamise vastutus. Kõige
selle kõrvalt tahtis ta ka õde konservatooriumisse panna ning lõpuks endalegi
paremat elu lubada. Kogu see pinge põhjustaski olukorra, kus ta muutus, muutus
oli kapitaalne. Pere teda esialgu ära ei tundnud ning ise ta oma eluga hakkama
poleks saanud. Nüüd oli teiste kord pingutada.
Metamorfoos võis tähendada surve all murdumist nii nagu
murduvad tänapäeval paljud lapsed Aasias, sellel põhjusel, et neilt nõutakse
liiga palju. Nad tunnevad, et ei suuda kõikidele nõudmistele vastata ning
kapselduvad oma tuppa, sealt enam väljumata. „Metamorfoosi“ putukaks muutumisel
ning Aasia laste kapseldumisel on siiski üks tibailluke vahe. Aasia
lapsevanemad häbenevad neid ning ei taha neid enam tunda, sest nad ei vii oma vanemate
unistusi täide.
Näitlejate töö lavastuses oli hea. Ära märkimist väärib Mart
Müürisepp. Lavaline liikumine oli tal tõeliselt hea. Putuka mängimine ja
üleüldine lavakasutus poleks saanud paremad olla.
Putukas. Lavastuses ning ka algtekstis kannab putukas endas
suurt tähendust. Üheltpoolt võib nähtust tõlgendada, kui sisekonflikti
inimlikkuse ja loomalikkuse vahel. Gregor, kui inimene pidi pidevalt putukaga
võitlema ning teda alla suruma, kusjuures oli putukas temas just see pahupool
-- tige, kalk, enesekeskne, emotsioonitu. Küllap on igas inimeses olemas
selline putukas, kuna me aga teame, et see on halb, surume seda alla. See käib
mängeldes. Kui aga tekkib piirisituatsioon, kus inimene on balansist väljas on
putukal lihtne esile tõusta.
Putukas on looduses kõige edukam organism. Kui oletame, et
igas inimeses nagu Gregoris on olemas putukas, siis peaks ta täitma
enesealalhoiuinstinkti funktsiooni, kui on kriisiolukord või kriitiline seisund
tuleb esile putukas ning probleemiga toime tulla (nende oma iseloomuomadustega
või kapseldumisega). Gregor oli lihtsalt murdumise äärel, tegelikult arvan, et
nii suures mahus putukaks muutumine oligi juba murdumine, antisotsialiseerumine,
töövõime kaotamine. Gregoris säilis küll inimene, ta ei muutunud täielikult ent
võimutasakaal oli teistpidi pöördunud.
Tegemist oli sisuka etendusega. Köismäe torn lõi kergelt
sünge ning rahutu meelelolu ning atmosfääri. Näitlejad tegid oma tööd hästi,
põhiosa muidugi Mart Müürisepp, teised olid tähtsusetute osakaaludega.
Dekoratsioonideks olid peamiselt raamatud. Küsimused, mida küsiti siiski
vastust ei saanud. Vaatama minna julgen kindlasti veel ning julgen ka
soovitada.
No comments:
Post a Comment