"Hea, paha ja inetu"

„HEA, PAHA JA INETU“    

N: 08.02.2012

Head westerni näeb isegi telekas harva, rääkimata siis kinost. Käisin vaatamas, kuidas on westerni tehtud teatrilaval. Etendus põhineb  samanimelisel Sergio Leone filmil, ja nagu ma kaasasolnud kinofiilide käest kuulsin, põhines ka dialoog ja süžee enamjaolt üks-ühele filmist.

Mina pole seda filmi näinud, seetõttu ei olnud ka äratundmisrõõmu. Lõbus oli sellegipoolest -- kogu teema keerles varanduse ümber. Eristada võis vähemalt kolme paralleelset lugu. Tegelased olid tõelised, Metsiku Lääne temperamendiga sellid. Revolvrid välkusid ja mehi langes nagu kärbseid. Kogu krempel lõppes aga õnnelikult (oleneb kelle jaoks, mõtlen siin ikka peategelasi Blondi ja Räpast Rotti) ja varanduse leidsid need, kes selle nimel kõige rohkem pingutasid.

Visuaalne pool oli suisa filmilik, näiteks „päikese“ käes higistavad rändurid ja kaklusstseenid. Selle poolest on VAT-teater end juba korduvalt tõestanud, seal ollakse väga leidlikud lahenduste peale, mis on ühtaegu toredad vaadata ning ühtlasi kannavad ka etendust hästi edasi. Seekord oli ka päris palju publikuga mängimist. Mõningad nõrganärvilisemad esireast said ilmselt šoki, kui bandiitide kamp  neil revolvritega nina all vehkis. Teistel oli selle võrra naljakam. Publikuga mängimine andis veel pisut juurde seda filmilikkust ning sügavamat mõõdet, mida maksab kõrgelt hinnata. Šeriff Inglisilma ideoloogiline kõne oli täpselt nii veenev, et korraks tekkiski juba soov temaga kaasa minna ja õigluse ning vabaduse eest võitlusse asuda.

Selle ja paljud teised VAT-Teatri lavastused muudab meeldejäävaks muusikaline taust. Mina isiklikult, hindan alati elavmuusikat kõrgemalt, kui lindi pealt lastut. Eilses etenduses oli kohal Mart Soo, kes mängis  Gibson ES-350-taolise pilliga tõeliselt head westerni tausta. Muusika lõi ka selle korduva elemendi või refrääni -- kui keegi suri, tuli refrään, samuti iga osa või peatüki järel toimus kordus: laibad koristati ära.

Pealkiri „Hea, Paha ja Inetu“ on mitmetasandiline. Mina nägin seda kui kriitikat, sest etendus oli ühtaegu hea: tempokas lugu, huvitavad lavalise liikumise elemendid. Paha: asi oli filmi eeskujul tehtud, sellist asja just iga päev ei kohta, kriitikutele see vist erilist muljet ei jäta. Inetu: laval suitsetati ja tegelased olid koledad jõhkardid, kes tapsid valimatult. Sergio Leone mõtles selle pealkirjaga ilmselt midagi muud, pole kahjuks sõna-sõnalt meeles, mida Mart Soo alguses rääkis. Tegelikult oli etendus minu arvates igast küljest ilus ja stiilipuhas western ja need pahad ja inetud elemendid käivad paratamatult selle žanri juurde ja eilses etenduses oli tunda ehedust ja autentset westerni hõngu.

Mille kallal ma nuriseks, oleks üks väike detail. Nimelt ei suitsetanud cowboyd minu arvates sigarit, pigem paberossi või sigaretti, äärmisel juhul popsutasid piipu. Lavastuses nad nimelt suitsetasid sigarette (ise keeratud jointe), mainisid aga pidevalt sigareid.

Kokkuvõtteks, tegemist oli igati lõbusa ja vaatamist vääriva tükiga. Laval hõljuv magusa suitsu ja väävli ja higihaisu segu moodustas kokku ühe parajalt õige westerni, mille üle ka vanameistritel Clint Eastwoodil ning Sergio Leonel oleks põhjust uhke olla. Jällegi üks selline etendus, mille juures peab märkama kõiki pisidetaile, näoilmeid, muusikat ja lõhna.