"Gizelle"

                                                                                                                       

   N:01.11.2012

Mõni päev tagasi käisin vaatamas „Gizzelli“. Lavastuse alusmaterjaliks on Heinrich Heine poeemil põhinev ballett „Giselle“, lavastajaks legendaarne avangardist Aleksander Pepeljajev ja tegelasteks EMTA lavakunstikooli 25. lennu tudengid.  

Algne lugu räägib külatüdrukust Gisellist, kes pärast surma valvab oma armsama üle. Klassikalisest balletist pole aga varjugi järel. Koreograafia on mõnusalt modernne ja ebamäärane. Muusika varieerub kaasaegsest elektroonilisest Schumanni loominguni. Järgnevalt mõningad mõtted. 

Huvitav oli jälgida, kuidas sama tantsumotiivi esitati erinevas kontekstis, erineva emotsiooniga iga kord tähendas täpselt sama liigutus midagi muud. Koreograafia oli mitmeplaaniline ja keeruline, kohati oli päris raske kõike hoomata, sest tegevust oli nii esiplaanil kui ka lava sügavuses. See oli aga põhjendatud, kuna sõna ja häält oli kasutatud äärmiselt vähe, siiski oli tegemist balletiga. Tsiteeriti Heine luulet ja kasutati häält või häälitsusi, et tegelast või olukorda paremini edasi anda. Kuna  sõna peale eriti rõhku ei pandud, mõjuski see vähene pigem saatva elemendi või taustana. Olukord oleks võib-olla mõnevõrra erinenud, kui ma oleksin mõistnud saksa-keelset luulet. Üldiselt aga piisas mõtte ja süžee edasiandmiseks ka tantsulisest poolest.

Ballett oli ühes vaatuses, mis muutis liigendamise raskemaks. Ometi oli kogu lugu ikkagi jälgitav, see oli jagatud stseenideks ning enamjaolt kannavad korraga mitut lugu. Pildid kattusid ja sulasid, olid tihti ähmaste piiride ning pikkustega. Tulemuseks polnud aga puder ja kapsad vaid unenäoline ja müstiline vaatemäng.

Pepeljajev on ka ise intervjuudes maininud, et sellisele tulemusele jõuti improvisatsiooni ja raamide lõhkumisega. Seda on ka näha noorte liikumises, sest see visuaalne etendus on hoopis erinev nende eelmistest koolitöödest näiteks „Jumala Narride vennaskonnast“, „Scapini kelmustest“ ning „Biloxi Blues’ist“. Tore on vaadata neid noori laval. Lausa lust, kuidas nad ise seda liikumist naudivad.  Taolised etendused on tavalisest näitlemisest vägagi erinevad ja pakkuvad ohtralt väljakutset, mille 25. lennu omad ka entusiasmiga vastu võtavad.

Lavastuse peateemaks oli lugu maatüdrukust, mitme alamõttega. Minu jaoks kõnetatakse siin ka üleüldist naise ja mehe suhet. Tegelased on noored, ja tundub nagu nad alles õpiks suhtlema omavahel, vastassoo 
ja maailmaga, kuigi on teada, et meestegelane on osav seelikukütt. Etendus käsitleb minu arvates ka inimtüüpe ja nende omavahelist klappimist, ja mis kõige tähtsam -- ikka armastust.  Mingil määral on etendus kindlasti ka meestegelase eneseotsing või eksirännak. Keda Giselle pärast surma vaimuna saadab ning aitab ja mitmel korral ka elu päästab. Mida poiss aga otsib, ei selgugi enne lõppu.


Kui klassikalises balletis on peategelased ja kõrvaltegelased, siis „Gizzelles“ ongi ainult peategelased. Lugu käib küll kogu aeg oma soodu, kuid stseene ja rolle esitavad paralleelselt erinevad näitlejad, mis muudab etenduse dünaamilisemaks ja mitmeplaanilisemaks. Eriti efektsed on stseenid, kus laval on korraga mitu paari näitlejaid, kes kõik mängivad sama tegelast. 

Visuaalne pool oli minimalistlikest lavadekoratsioonidest hoolimata rabav, sest palju oli kasutatud sümboolseid ja kummalisi tegelasi  näiteks sireene, merineitseid ja teised mütoloogiast või folkloorist tuntud olendid. Kelle ära tundmiseks pidi kõvast ajusid ragistama, ent seda suurem oli äratundmisrõõm.

Pärast etendust saalist lahkudes tundsin midagi sellist, mida igakord ei tunne. Ma olin nagu ära tehtud. Kogu see kompott oli mul peas laiali valgunud ning vajas aega, et seedida. See tükk andis mulle laengu, mida ma mitte igalt etenduselt ei ole saanud. Kokkuvõtteks, Pepeljajev on järjekordse tudengiteprojektiga kümnesse  tabanud. „Nüganeni lend“ on samuti taas tõestanud, et nad on uskumatult paljulubavad noored näitlejad. Üha enam kinnistavad nad muljet, et  ühel päeval saab neist midagi suurt ja uhket.