"Karin ja Pearu"

                                                                                                        

                                          

                                                                                

Nähtud: 24.01.2012

VAT teater, esietendunud: 21.01.2012

Käisin vaatamas Kivirähki näitemängu , Tammsaare tekstil põhinevat lugu Karin Paasist ja Pearu Murakast. Tammasaare meeldejäävatest „Tõe ja õiguse“ tegelastest.

Esimese asjana kerkiski peas küsimus, miks või kuidas need kaks kokku saavad? „Tões ja õiguses“ nad omavahel ju kokku ei puutunud. Teatavasti on Pearust juttu romaani esimeses ja viiendas osas. Karini lugu räägitakse neljandas raamatus. Ometi on nad ühte näidendisse sattunud.       

Karin ja Pearu sattuvad puhtjuhuslikult ühte ja samasse kohvikusse. Pearu hakkab seltsiva mehena juttu puhuma ning nad leiavadki teineteises hingesugulased. Neil tekib hea klapp ja nad veedavad ilusa pärastlõuna  kohvi ja viina juues, juttu puhudes ning raha krabina saatel patseerides.

See oli näidend kolmele näitlejale, tegelikult oleks isegi kahega hakkama saanud. Minu arvates oli kelneri tegelaskuju kohati isegi liiast. Meelis Põdersoo mängis pugejalikku kelnerit küll veenvalt, kuid tema tegelaskuju oli kuidagi üleliigne. Ainus ülesanne, mida ma tal nägin oligi hingesugulasi tagasi maa peale tõmmata. Enamasti luges ta siiski lehte või serveeris jooke. Tema rolli oli lisatud ka monoloog karjapoisist Jukust, kes oma vaba päeva ära raiskas. See aga ei lähendanud teda sugugi teistele tegelastele, nagu vahepeal juba isegi loota oli, samuti polnud see seik üldsegi „Tõest ja õigusest“ pärit, see on hoopis Anton Hansen Tammsaare lühijutt „Tähtis päev“ miks see seik lavastusse üldse sisse pikiti, sellest ma aru ei saanud .

Karin ja Pearu seevastu justkui leidsid teineteist. Peab möönma, nad olid tõesti sarnased. Kumbagi neist ei võetud tõsiselt, kui nad midagi tõsiselt mõtlesid. Mõlemad olid ka pisut lapsemeelsed, sest unistasid ju pigem imetihasest ja rääkivast kepist kui tõest ja õigusest. Nad mõlemad soovisid elada lõbusat elu. Pearu lihtsalt ei võinud niisama tööd vihtuda, ikka pidi ellu mõne mahlaka protsessiga värskust lisama. Kumbki neist ei olnud ka oma abielus ega ka elus õnnelik. Pearu ei mäletanud oma naise nimegi. Karin igatses, et teda imetletaks  ja armastataks. Kuna ta oma mees seda enam ei teinud, otsis ta imetlust mujalt.                              

Lavastuse üleüldine teostus oli edukas. Lugu oli olemas. Algus, keskpaik ja lõpp, samuti olid ka ootamatused. Näidendit oli hea ja kerge jälgida, polnud vaja just eriline mõttehiiglane olla, et aru saada, mis ja kus toimub.

Kõik lood, mis räägiti, oli Kivirähk usinalt AHT raamatust maha kirjutanud. Tekst pakkus mõnusat äratundmisrõõmu, eriti Pearu refrään: “Õnnis Krõõt....“ see polnud raske ega tõsine etendus. Pigem lõbus, hea õhtune vaatamine.                                                                                                                               

Samas oli see tükk väga elulähedane. Nõnda nagu oli Pearu Murakaid tol ajal, on neid siiamaani. Samamoodi on Andres Paase ja Karineid. Nad kõik moodustavad meie rahvusliku geenifondi. Keegi neist pole aga elus päriselt õnnelik, eriti üksi. Etenduses tuleb väga hästi välja kandev emotsioon : rõõm kellegi leidmise üle, kes mõistab ja saab aru, sest on ise samasugune. See on uskumatult hea tunne, kui tekib selline side, eriti veel, kui on tunne, et neid mõistjaid siin maalimas just jalaga segada pole. Seda pean kandvaks emotsiooniks ning see on lavastuses hästi edasi antud.

Veel jäi minu jaoks kõlama teisigi mõtteid, näiteks see, et südant ei saa sundida. Pearu mäletas surmani õnnist Krõõta, kelle vokk tegi ikka vurr ja vurr. Krõõta, kes, laps süles, heleda häälega sigu koju kutsus. Samas ei tulnud Pearul oma naise nimigi meelde ega see, kuidas neil pulmad olid ja kuidas temale need lapsed tegi. Samavõrd käsitleti ka naise hingeelu. Karin, kes tegelikult oma meest armastas ja talle truu oli, lihtsalt pidi saama imetlust, mida ta nii väga vajas. Kas pole see mitte omane paljudele naistele. Soov olla ilus ja ihaldatud, et mehed imetleks, näeks, kui ilus naine on.

Imetihane, kepp ja piip omasid samuti sügavamat tähendust. Sümboliseerides igatsust millegi muu ja teistsuguse järele. Võib arvata, et need esemed ühendasidki Karinit ja Pearut kõige rohkem. Vähemalt siis, kui nad oma vanaisadest rääkisid, oli kõige paremini näha nendevahelist ühtekuuluvustunnet ja usalduse kasvu. Ning hilisem vandeseltslaslik kinnitamine: „Ma tean küll, mis sa tahad, ma tunnen sind. Sa tahad hoopis imetihast“ - ainult tugevdas nendevahelist sidet. Nad suutsid niiviisi rääkida, olles tuttavad mõne tunni.                         

Etenduses oli suur osa kordustel või refräänidel, need liigendasid lugu ning näitasid, kuidas areneb tegelaste suhe. Segaseks jäi vähemalt mulle ainult koht, kui kelner ja Pearu kaklema läksid. Sel polnud otsest põhjust, vähemalt ei tundunud küll nii, nagu oleksid nad Karini pärast kakelnud. See osa oli põhjendamata.                                                                                                                                        

Näidend oli tore, hea oli see, et näitlejaid oli vähe ja kogu pilt oli korraga hoomatav ning lava ei muutunud, see tegi tekstile keskendumise lihtsamaks. Kivirähk oli „Tõe ja õiguse“ raamatutest kokku kleepinud täitsa adekvaatse terviku. Lood olid äratuntavad ja lõbusad. Ka mõtteid tekkis üksjagu, rehnuti pidamiseks igal juhul piisavalt. Teemad, mida käsitleti, olid samuti tänapäevased, näitlejad sobilikud. Rääkides näitlejatest: Raivo Trassi Pearu oli täpselt selline vanamees, keda mina vaimusilmas nägin, kui raamatut lugesin. Vaadata soovitan julgelt. Hästi ettekantud tükk ning nauditav õhtune vaatamine.