"Silva"

Rahvusooper Estonia, esietendus: 16.09.2010

Fortuuna kutsus mind täiesti spontaanselt vaatama Mart Sanderi lavastatud operetti „Silva“. Operett on selline kentsakas žanr, pole ta ei liha ega kala. Pole päris ooper -- liiga palju teksti ja koreograafiat; pole ka draama ega muusikal, sest muusika on siiski rangelt klassikaline ning ooperlik ning teda on suhteliselt suures mahus. See oli minu esimene opereti külastus Estonias. Varemalt olen seal küll kooliga, küll eraldi, tõsisemat ja vähem tõsisemat muusikat nautimas käinud. Opereti peale pole aga veel sattunud.

Lugu viib meid õitsvasse ballide ja kabareede ajajärku. Tegevus toimub Budapestis, tegelasteks on mainekate aadlisuguvõsade noormehed. Lugu keskendub ühe noormehe armastusele kabareelauljatari vastu. Seisuslike vahede tõttu on nende abielu keelatud. Noormees vilistab siiski tavadele ning otsustab südamele truuks jääda. Juhuse ja saatuse tahtel õnnestub noortel siiski abielluda. Lugu on õnneliku lõpuga: kõik leiavad oma õnne.

Teemad, mida käsitletakse, on inimlikud. Oma südamele truuks jäämine, õnne otsimine ja läbi raskuste eesmärgi saavutamine, sotsiaalsed süsteemid ja tavad -- need teemad olid inimestele südamelähedased sada aastat tagasi ning on kindlasti siiamaani.

Etenduse  visuaalne pool oli suurepärane. Estonias dekoratsioonide pealt juba kokku ei hoita. Kokku oli kolm eraldi sündmuspaika, kõik nad rikkalikult detailsed. Muusika oli hea ja kvaliteetne. Imre Kálmán oli teatavasti Johann Straussi ja Franz Lehari kõrval kolmas opereti heliloojast suurkuju.  Muusika oli variatsioonirohke ning kaunis. Palad varieerusid seinast seina. Ka koreograafia oli tasemel ja humoorikas. Visuaalsele küljele ja meelelahutuslikule aspektile oli palju rõhku pandud. Oli palju laule ja tantsu. Naerda sai ka, palju oli küll klišeelikke naerukohti, samas leidsin põhjust muiata ka paljude teiste repliikide peale.

Tegemist oli hea ja lihtsa tükiga, mille üle ei pea palju pead murdma. Vahel on vaja ka selliseid etendusi vaadata, kus peabki ainult visuaaliat ja muusikat nautima ning lõõgastuma. Muusikaline pool oli tõesti kõrgel tasemel.

„Silva“ oli lõbus operett, tegelased ja näitlejad olid sümpaatsed ning panid endale kaasa elama. Muusika 

ja laulud olid kaunid. Dekoratsioonid vaimustavad. Kokkuvõttes ongi tegemist ühe nauditava tükiga, mida õhtul pärast rasket päeva on hea vaadata.