"Sünnipäev"

N:29.01.2012

Tänasel unisel pühapäeval juhtusin vaatama Draamateatris esitatavat „Sünnipäeva“. Lavastajaks on Merle Karusoo. Tegemist on tegelikut lastelavastusega, ometi pole see niivõrd lastele tehtud. Polnud tüütut palagani ega ülemängimist või komejanti. Naerda küll sai, aga naljad polnud labased.

Tegelasteks olid mänguasjad: üks vana ning kaks uut, kes olid mõeldud sünnipäevakingitusteks. Ühenduslüliks nende vahel oli ka haldjas ehk muinasjutt. Lugu oli lihtne ja lastepärane. Lihtsa ja ühese mõttega.

Lava ja dekoratsioonid olid huvitavad: tegevus toimus karbis. Kogu lava pind kasutati efektiivselt ära. Pidevalt oli midagi vaadata ning millele tähelepanu koondada. Teostuses meeldis mulle ka foto ja videoprojektsiooni kasutamine. Efekt oli üsna rabav, kui laval vaadati postkaarti ning see postkaart kuvati samal ajal ka seinale ja see liikus seal umbes nii nagu liigub postkaart näo ees, kui seda loetakse. See andis tervikule mingi sügavama mõõtme ning määratles ühtlasi ära ka tegelaste dimensioonid ja proportsioonid üksteise suhtes, ühesõnaga rõhutas seda, et tegemist on tillukeste mänguasjadega.

Huvitavad oli veel mõttemängud teemadel „päriselt ja mängult“. Mis on ja mis mitte? Muinasjutt on vanade arust mängult ja väikeste arust päriselt. Pärise arust mängu ja mängu arust päris.

Tore oli, et sellel praegusel kiirel ja materiaalsel ajal toodi sisse mõte millestki, mis nagu ei olegi päriselt olemas ega too mitte kuskilt otsast inimesele kasu ning varandust. Etenduses oli küll kõik lahterdatud „päris“ ja „mängu“ -- ometi jäi sinna vahele veel muinasjutt. Sfäär, mis on kättesaadav vaid lastele. Lapsed aga teatavasti näevadki seda, mis on tegelikult oluline. Mängu ja päris reaalsuste kokkuvõtteks oli lavastuses pisike iroonia. Nimelt oli lõpus sisse toodud ka sünnipäevalaps, ent videoprojektsioonina. Mine võta siis kinni, kes on päris ja kes mängu.

Kokkuvõtteks: tegemist on ikka ühe toreda lasteetendusega. Vaadata muhedat Guido Kangurit, kes kaisukaru mängib, ja lavaka 25. lennu tudengeid, kes oma osa mõnusa energiaga ette kannavad, võiks pakkuda piisavalt rõõmu ka lapsevanematele ning pakkus ka mulle, kes ma pool kogemata lasteetendust vaatama sattusin. Aplausi ajal aga tekkis minulgi silmanurka väike nostalgiapisar ja pähe tahtmine oma vanad mänguasjad üles otsida ning neile laulda.