"Raudmees"

Raudmees. Odysseuse eksirännakud

Esilinastunud 27.11.2011. Lavastaja Robert Annus,

Teemaks Gunnar Grapsi elu ja lugu. Žanriks on määratud muusikal või muusikaline viirastus.Käisin vaatamas Salmes 18.01.2012.

Esmamulje, olgem ausad oli nõrk. Minu nina, mis on kunstiga harjunud, tõmbus krimpsu. Kui aga hiljem järele mõtlema hakkasin, ei tundunud asi enam nii hull midagi.

Juhiks kohe alguses tähelepanu allegooriale, mis esialgu silma kriipis. Nimelt oli peategelane esialgu pikalt publiku poole seljaga ja esitas nii ka oma teksti. See on ebatraditsiooniline võte ning mulle väga ebamugav vaadata. See oli aga kaval allegooria ja tähendas Grapsi elu hilisemat perioodi, kus ta enam nii populaarne polnud ja ka mõnesaja kontserdikülastaja pärast pidi vaeva nägema ja õnnelik olema. Lavastaja poolt tegelikult päris hea nüke.

Muusikaline pool oli tugev ja ka kandis hästi. Juss Haasmal tuli trummide tagumine ja laulmine väga hästi välja. Samas oli kuidagi vilets teksti andmine, polnud seda õiget jõudu või powerit ning kohati läks kogu etendus liiga absurdseks. Näitlejad said küll oma osadega hakkama, aga see miski jäi puudu.

Grapsi elust rääkis etendus adekvaatselt ja tõetruult. Lugu ei väänatud. Kokku ei hoitud ka alkoholi, Rock n’ Rolli  ja party’dega. Tempo jäi küll vahetevahel pikemates stseenides toppama. Samas oli pidev dünaamika. Pärast põgusat hetke Grapsi elust, anti jälle kontsert ja asi läks uue hooga edasi, sest muusikat see kamp teha oskas.

Teostus oli mitmekesine, sest laval oli kasutatud lisaks näitlejatele ka filmi ja dokumentaalkaadreid. Veel kasutas Annus mitmes kohas ebatraditsioonilisi võtteid (seljaga publiku poole) , mis küll kohati  ennast välja ei kandnud. Samas muutsid just need kogu teose liigendatumaks. Ka lava oli liigendatud bändi või kontserdi osaks ning ülejäänud lavaks. Märkimisväärne oli finaal, kus Haasma mitu korda pidi asukohta vahetama, kõrgelt alla tulema ning trumme mängima. Elus muusika ja pillid lisasid ehedust, ma ei tea, mis oleks saanud, kui nad kogu muusika oleks lindilt maha mänginud.

Nagu pealkirjast võibjäreldada, võrreldi Grapsi Odysseusega, kes samuti ringi rändas ning koduteed otsis. Ka Graps rändas. Käis ära isegi Ameerikas. Mida ta aga otsis? Nagu paljud teisedki, otsis ta tegelikult oma nišši või kohta -- kodusadamat, kus teda vastu võetaks ja inimesena hinnataks ning armastataks.

Graps ei muutunud, ta jäi samaks, hoiatustest ja oludest hoolimata. Jäi oma asja juurde lõpuni ning tegi seda entusiasmiga. UFO-de koha pealt ei oska ma öelda, kas nad Grapsi elus ka päris elus ka nii tähtsat rolli mängisid. Lavastuses andsid nad inspiratsiooni lauluks „Valgus“ ning panid elu üle mõtlema ja juurdlema.

Kas Gunnar Graps oli Odysseus? Eksirännakuid ta oma elus koges. Iseendaks jäämist ja saamist elas läbi.Eesti mõistes võib G.G-d Odsseuseks isegi pidada. Aga mitte selle pärast, et saatus teda igale kontinendile pillutas. Pigem selle pärast, et ta oma nime Raudmees välja teenis ja raudkindlalt oma eesmärkidele truuks jäi.  Graps ei muutunud. Graps tegi rokki.

Päris maha visatud rahaga „Raudmehe“etenduse näol just tegemist polnud, üldmulje oli ju siiski positiivne. Lavastuse teises pooles oli palju rohkem energiat, kui esimeses. Ning ka mõtlemisainet lavastus tegelikult ju pakkus. Ka vanad head GGG laulud tulid kenasti meelde ja näitlejate esituses kõlasid need väga ilusasti. Mõnel juhul vaat et veel ilusaminigi kui vanameistri enda esituses.  Teistele soovitada lavastust ei julgeks, samas ega see vist kahjuks ka ei tule, kui tükk ära näha.